Axel De Vries: Saksa poliitik

juuni 1892 Adila – 24. jaanuar 1963 Bonn) oli Eesti ja Saksa poliitik ning ajakirjanik.

Axel de Vries käis Tallinnas Eestimaa Rüütli- ja Toomkoolis ning jätkas oma hariduse täiendamist Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuuludes korp. Estonia ridadesse.

1918. aastal mõistsid bolševikud ta surma, kuid de Vries pääses Petrogradi vanglast (koos kindral Aleksander Tõnissoniga) esimese saksa okupatsiooni ajal. Võitles Eesti Vabadussõjas Balti rügemendi ridades ning omas Vabadussõja medalit.

Ta oli abielus Werner Zoege von Manteuffeli tütre Elisabethiga.

Axel de Vries valiti 1921 ja 1923. aasta Tallinna linnavolinike valimisel Tallinna linnavolinikuks Saksa-Balti Erakonna nimekirjast.

Axel de Vries oli II Riigikogu liige ja seal ka kaitsekomisjoni liige. Ta asus II Riigikogusse 9. aprillil 1924 sealt tagasi astunud Gerhard Kress asemele. Axel de Vriesi vanem vend Franz de Vries (9/22. aprill 1890 – 4. veebruar 1938) oli arhitekt ja Tallinna Linnapanga nõukogu liige Tallinnas.

A. de Vries oli aastatel 1921–34 ajalehe Revaler Bote (aastast 1935 Revalsche Zeitung) ja 1934–1940 ajalehe Estländische Zeitung peatoimetaja, kuni baltisakslaste ümberasumiseni. 1926. aastal, kui Riigikohus otsustas, et kuna Eestimaa rüütelkonna õigused on riigile üle läinud, siis tuleb ka Toomkirikut vaadelda kui riigi omandust. Siseministeerium nõudis, et Tallinna Toompea saksa koguduse esindajad annaksid Toomkiriku üle. Kiriku esindajad aga kohale ei ilmunud ja keeldusid kiriku võtit välja andmast. Sõja- ja siseminister kindral Jaan Soots andis politseile käsu kiriku uksed lukkseppade abiga lahti murda. Eesti suurim saksakeelne päevaleht Revaler Bote ilmus sel puhul musta leinarandiga ja sügisel karistas siseminister ajalehe vastutavat väljaandjat Axel de Vriesi aresti ja rahatrahviga.

Ümberasumise korras sattus Axel de Vries Ravitshi kreisi, kust peatselt mobiliseeriti 1941–1944 Wehrmachti ja teenis Teises maailmasõjas sõjaväe administratiivnõunikuna Idarindel võitleva kesklõigu staabi juures.

Axel de Vries oli Balti kaasmaalaskonna esimees 1962. aastast kuni surmani ja Saksa Liidupäeva liige. Saksa Liidupresident annetas talle saksa teeneteristi kõrge järgu.