Austria Anna

See artikkel räägib Louis XIII abikaasast; Hispaania kuninganna kohta vaata artiklit Austria Anna (1549–1580); samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Austria Anna (täpsustus).

september 1601 kell 1.30 Valladolid – 20. jaanuar 1666 Pariis, Louvre) oli Hispaania infanta, alates 1615. aastast Prantsusmaa kuninganna, 1643–1651 Prantsusmaa regent.

Tema vanemad olid Hispaania kuningas Felipe III ja Austria ertshertsogitar Austria Margarete. Ta oli nende vanim tütar ning tal oli kuus õde-venda. Anna oli sünnipäraselt Hispaania ja Portugali infanta, Austria ertshertsoginna, Burgundia printsess ja Madalmaade printsess. Mõlemad vanemad olid Habsburgide suguvõsast. Anna oli Karl V lapselapselaps.

Annat kutsuti Austria Annaks sellepärast, et Habsburgid olid pärit Austriast ja Anna ema Margarete oli Austria printsess.

 

Annal olid neiuna heledad, kergelt laines juuksed, valge nahk ja väike elegantne nina. Alahuul oli etteulatuv nagu Habsburgidel ikka. Silmad olid tumepruunid, peaaegu mustad.

 

Claude Dulong (2006:7–8) ütleb Rubensilt pärinevale Louvre'is asuvale portreele (umbes 1920) viidates: "Just samasugust heledat päikesevalgust kui see, mis kuldab lõuendit, kiirgas ka Austria Annast. Selles Hispaania infantas ei ole mitte midagi hispaanialikku. Rohelised silmad, prink ihu, liilia ja roosi jume, kui kasutada tolle aja kõnepruuki, olid niisama pimestavad kui juuste valevus. Tal oli ehk pisut ebakorrapärane nina ning paks alahuul, mis laskis aimata Habsburgide verd, ent just see aimatavus muutis suu sensuaalseks. Annal oli väike, kuid laitmatu kujuga keha, mis säilis sellisena kaua. Mis puutus kätesse, siis need olid nii peened, et seda mainitakse isegi tema matusekõnes."

Vanemad, kes olid väga vagad, andsid Annale väga religioosse kasvatuse. Erinevalt tollastest tavadest, mis nägid ette infantide lahutamise vanematest, elas Anna armastava perekonna rüpes rahulikku ja ettekirjutatud elu. Perekond hoidis kokku ja Anna oli oma õdedesse ja vendadesse elu lõpuni väga kiindunud. Tema hellitatud lapsepõlv erines tema tulevase abikaasa Louis XIII omast, kellel olid oma emaga konfliktid.

Aastal 1611, kui Anna oli 10-aastane, suri tema ema. See puudutas Annat väga.

Anna guvernant oli algul Magdalena de Guzmán, markiis del Valle. Pärast tema pagendamist 1603 sai guvernandiks Leonor de Sandoval.

Hispaania õukond algatas Prantsusmaa ja Hispaania kuninglike perekondade vahelise topeltabielu. Henri IV, kes pidas Habsburge põlisvaenlasteks, põikles. Ta heitis selle plaani kõrvale ja kavatses Hispaania ülemvõimule lõpu teha. Ent umbes aasta pärast, pärast tema surma tegi tema lesk Marie de' Medici katoliikliku partei toetusel poliitikas pöörde, pidades abieluliitu Hispaaniaga kahe katoliikliku suurriigi vahelise rahu pandiks. Selle mõtte andis talle Concino Concini. Abielu aluseks oli Fontainebleau leping (22. august 1612). Felipe III jälle lootis, et tema tütre kohalolek Prantsusmaa õukonnas toetab Hispaania huvisid, ning andis tütrele salajasi juhtnööre.

Anna ja Louis XIII abielu otsustati 1611, kui mõlemad olid 10-aastased.

Annal oli õigus pärida Hispaania trooni, mistõttu ta oli kartnud, et otsustatakse tema noorema õe kasuks. Ta oli kuulutanud, et ei abiellu kellegi vähema kui Prantsusmaa kuningaga ning läheb pigem kloostrisse. Nüüd hakati Annat isa õukonnas nimetama majesteediks ja teenindama põlvini.

Abielu aluseks oli Fontainebleau leping (22. august 1612). Et Anna, kellel oli õigus pärida Hispaania trooni, pärandist loobus, pidi Felipe III maksma 500 000 kuldeküüd kaasavaraks. Louis XIII-l paluti "assigneerida see kindlate rentide ja tagatiste peale". Louis XIII lubas, et Annale makstakse lesestumise puhul pensioni 21 000 kuldeküüd aastas ja kaetakse tema "toakulud" ning tema seisuse kohased ja tema koja ülalpidamiseks vajalikud summad. Ta võib minna, kuhu soovib, võttes kaasa oma kaasavara, varad, mööbli, alluvad ja teenrid.

Aastal 1613 põdes Anna rõugeid, kuid see ei kahjustanud tema välimust.

 

18. oktoobril 1615 laulatati Burgose katedraalis 14-aastane Anna noore Prantsusmaa ja Navarra kuninga Louis XIII-ga, kes kuulus Bourbonide dünastiasse. Kuningas ei olnud laulatusel füüsiliselt kohal. Teda esindas Lerma hertsog, Hispaania peaminister. Samal päeval abiellus Bordeaux's Louis XIII õde Élisabeth Anna venna infant Philippiga, tulevase Hispaania kuninga Felipe IV-ga. Hiljem (9. novembril) "vahetati" printsessid Hendaia lähedal Bidasoa jõe Konpantzia saarel. 25. oktoobril toimus abiellumise puhul missa Prantsusmaal Bordeaux' Saint-André katedraalis (nii-öelda tegelik laulatus).

Anna ja Louis XIII olid väga erinevad: Louis oli jahti eelistav introvert, Anna armastas teatrit, tantsu ja seltskonda. Abielu ei olnud õnnelik. Õukond umbusaldas Annat kui hispaanlast.

Pulmaöö veetis noorpaar koos, kuid noorte kogenematuse tõttu ilma intiimläheduseta. Marie de' Medici oli poliitilistel põhjustel nõudnud abielu tühistamise vältimiseks, et abielu kohe teostuks. Louis koges seda alandusena, oli ema peale pahane ega lähenenud abikaasale enam mitme aasta jooksul.

Koos oma kaaskonnaga Louvre'isse elama asunud Austria Annale said osaks kõik kohased auavaldused, kuid ta oli hüljatud. Ühelt poolt kandis Marie de' Medici endiselt kuninganna tiitlit ega ilmutanud minia vastu vähimatki aupaklikkust.. Teiselt poolt, Louis XIII ei ilmutanud tema vastu huvi. Kuningal oli küll keeruline loomus ja argus takistas tal kuningannaga suhtlemist. Anna elas oma väikeses õukonnas, kus teda ümbritses sadakond hispaania daami, hispaania kombel ja tema prantsuse keel oli veel väga kobav. Tal oli raske oma uue perekonnaga suhelda. Ja ka tema oli arg ning tal ei jätkunud kogemusi, et olukorraga toime tulla.

Asjad hakkasid arenema alles pärast Concino Concini mõrvamist ja Louis XIII riigipööret oma ema vastu 1617. Kuninga uus soosik Charles d'Albert, hertsog de Luynes, kes oli teadlik diplomaatilisest ja dünastilisest probleemist, mida kuninga ükskõiksus kuninganna vastu põhjustab, püüdis olla neile vahendajaks. Kõigepealt laskis ta Austria Anna hispaanlannadest õukonna minema ajada ning asendada nad prantsuse daamidega. Kuninganna maja peaintendant krahvinna de La Torre asendati Luynesi hertsogi abikaasa Marie de Rohani, tulevase hertsoginna de Chevreuse'iga. Kuninganna ümbrusse ilmusid Louise Marguerite de Lorraine, printsess de Conti, hertsog de Luynesi õde Antoinette d'Albert, dame du Vernet, Henri IV tütar, Louis III poolõde Gabrielle-Angélique de Verneuil ja Catherine Henriette de Balzac d'Entragues. Hertsog korraldas Anna ja kuninga vahel intiimseid kokkusaamisi. Hertsogi abikaasa mõjul hakkas kuninganna riietuma ja käituma prantslanna kombel. Ta pandi dekolteesid kandma. Abielu olevat teostunud alles kevadel 1619, kui Luynes sundis kuninga kuningannaga magama.. Sellest hetkest Anna ja Louis XIII suhted järjest paranesid, ning kui kuninganna oli jaanuaris 1620 raskelt haige, jäi Louis kauaks tema voodipeatsisse. Siiski ei võetud Annat Kuninga nõukogusse, mille liige kuninganna-ema oli. Nii ei olnud Austria Annal mingit võimalust etendada seda poliitilist osa, mida isa temalt oli oodanud.

Marie de Rohani mõju all

Pärast kolme nurisünnitust abielu alguses tundus troonipärija saamine lootusetuna ning Anna jäi abikaasa tähelepanust ilma. 14. märtsil 1622 juhtus kuningannal Louvre'i pimedates galeriides õuedaamidega mängides õnnetus, mille tagajärjel tal oli nurisünnitus. Louis XIII oli tema peale vihane, veel rohkem aga Marie de Rohani, hertsoginna de Luynesi peale, kellest oli tema meelest andestamatu lubada kuningannal nii ettevaatamatult mängida.. Sellest ajast vaatas kuningas üha halvemini hertsoginna de Luynesi mõju peale tema abikaasa üle. Asi oli seda halvem, et hertsog de Luynes oli eelmisel aastal surnud ja kuningas oli hõivatud protestantidevastaste sõdadega.

Kuningas kõrvaldas mõneks ajaks Marie de Rohani, jättes talle kuninganna peaintendandi ülesanded. Kuid tema abiellumine hertsog de Chevreuse'iga muutis ta puutumatuks. Marie de Rohani pagenduse ajal käis Anna tal sageli külas ja oli temaga kirjavahetuses. Hertsoginnal, kes kuningat ei sallinud, oli kuninganna üle kahjulik mõju.

Alates 1620. aastast elasid kuningas ja kuninganna eraldi.

Buckinghami afäär

Hiljem omistati Annale armuafääre kõrgaadlikega, kelle seas olid Henri II de Montmorency ja George Villiers, esimene Buckinghami hertsog. Need on ebatõenäolised, sest kuninganna oli range sotsiaalse kontrolli all.

Armulugu Buckinghami hertsogiga moodustab osa Alexandre Dumas vanema romaani "Kolm musketäri" süžeest. Selles asjas pole midagi tõestatud peale nähtavasti armunud Buckinghami meelituste kuningannale.

Aastal 1625 sõlmiti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel abieluliit. 11. mail abiellus Louis XIII õde printsess Henriette Marie volituse kaudu Inglismaa uue kuninga Charles I-ga. Kadunud kuninga soosikule Buckinghami hertsogile tehti ülesanne printsessi eskortida. Louis XIII jäi Pariisi, Anna ja kuninganna-ema aga sõitsid kaasa. Selle sõidu ajal kurameeriski Buckinghami hertsog pealekäivalt Annaga. Amiensis tehtud peatuse ajal korraldas hertsoginna de Chevreuse nii, et Anna ja Buckingham jäid omavahele. Viimane käitus ettevõtlikult, Anna karjatas, kuninga kaaskond jooksis kohale, Buckingham tõmbus eemale.

Midagi halba ei juhtunud, kuid kuuldus sellest vahejuhtumist levis Euroopa õukondades ja puudutas valusalt Louis XIII enesearmastust; abielupaari suhted olid juba niigi pingelised. Buckinghamil keelati Prantsusmaale sisenemine.

Hiljem mõtles François de La Rochefoucauld oma memuaarides välja loo hertsogile pakutud briljantripatsitest, mida kasutas Alexandre Dumas vanem romaanis "Kolm musketäri".

Sügav tüli abikaasade vahel ja suhted Richelieuga

Lahkheli kuningaga jäi püsima kahel põhjusel.

Esiteks ei olnud pärast 16 abieluaastat ikka veel sündinud troonipärijat. See olukord nõrgendas dünastiat, sest kuninganna-ema Marie de' Medici ja eeldatav troonipärija, kuninga vend Gaston, Orléansi hertsog, intrigeerisid nii kodumaal kui ka välismaal.

Teiseks pidas kuninga minister Richelieu võitlust Habsburgidega. Kuigi Annal ei olnud poliitilist mõju (ta ei olnud Kuninga nõukogu liige), jäi ta lähedaseks oma perekonnale Hispaanias ning oli Richelieu vastu vaenulik. Seda vaenu jagas ta katoliikliku partei ja kuningriigi grandidega.

Jäädes hertsoginna de Chevreuse'i mõju alla, laskis kuninganna end kaasa tõmmata 1624. aastast peaministriks olnud Richelieu absolutistliku poliitika vastase opositsiooniga, niiviisi end kompromiteerides. Anna ja Richelieu umbusaldasid teineteist. Küllap see ongi sünnitanud tõendamata kuulujutud Anna osalemisest Chalais' ja Cinq-Marsi vandenõus ning salajasest kirjavahetusest venna Felipega, mis olevat ulatunud kaugemale õetunnete väljendusest.

Habsburgi ja vaga katoliiklasena oli Anna kohkunud, kui esimene minister kardinal Richelieu astus 1635 protestantlike vürstide poolel sõtta Hispaania vastu. Anna oli Richelieu Habsburgide-vastase poliitikaga opositsioonis. Ta kaitses kirikut ja vagamehi.

Augustis 1637 sattus Anna kahtluse alla. Louis XIII käsul toimus politseiuurimine kuninganna tegevuse üle. Otsiti läbi Val-de-Grâce'i klooster, kuhu Annal oli tavaks tagasi tõmbuda. Louis XIII käskis tal alla kirjutada ülestunnistusele oma lubamatu kirjavahetuse kohta. Tema kirjavahetust hakati sestsaadik avama. Tema kaaskond puhastati (muret tekitav hertsoginna de Chevreuse pagendati) ja tema käikude üle hakati valvama.

 

 

Pärast 23 aastat kestnud abielu kasvavas kibestumuses oli Annal 5. detsembril 1637 saatuslik kohtumine oma abikaasaga. Viimane oli teel oma Versailles' jahilossi või Saint-Mauri, kuid pidi halva ilma tõttu sõidu katki jätma ning ööbima Louvre'is, kus kuninganna oli end talveks sisse seadnud. Tol ajal köeti lossides ainult neid isandate ruume, kus ka elati. Kuningas oli seetõttu sunnitud minema magama ainsasse sooja magamistuppa, mis kuulus kuningannale. Üheksa kuud (5. septembril 1638) hiljem tõi 38-aastane Anna ilmale oma esimese terve lapse, dofääni Louis Dieudonné, hilisema Prantsusmaa kuninga Louis XIV. Mõni aeg hiljem, 21. septembril 1640 sünnitas Anna teise poja Philippe'i. Sellega oli tema positsioon õukonnas lõpuks kindlustatud ning ta ei pidanud kartma kloostrisse pagendamist.

Kuningas oli küll õnnelik troonipärija sünni üle, kuid muutus varsti ilmselt kadedaks oma poja kiindumuse tõttu emasse. Ta heitis kuningannale ette, et too meelestab poega tema vastu.

 

4. detsembril 1642 suri Anna poolt vihatud kardinal Richelieu. Ka kuninga tervislik seisund halvenes järsult. Enne oma surma 14. mail 1643 tegi ta testamendiga korralduse, et alaealise Louis XIV eest ei valitseks regendina mitte Anna, vaid regendinõukogu: ta ei usaldanud oma abikaasat. Ent Anna laskis Pariisi parlamendil (kõrgemal kohtul) selle testamendisätte tühistada, kõrvaldades regendinõukogu. Esimeseks ministriks sai ta kardinal Jules Mazarin, kelle Louis XIII ise oli Richelieu soovitusel tema järglaseks määranud. Mazarin oli ka noore kuninga ristiisa. Hiljem oli ta võib-olla Anna armuke või koguni salajane abikaasa. Igatahes on Mazarini kirjavahetusest näha, et too võis Annale julgelt toetuda.

Alates 1643. aastast elas Anna koos Louis XIV-ga Palais-Royali kirdetiivas.

Anna esimesed poliitilised otsused äratasid tähelepanu. Selmet oma venna Felipega rahu sõlmida, jätkas ta sõda Hispaaniaga, kui Prantsuse väed olid 19. mail 1643 Rocroi lähedal Ardennides otsustava võidu saavutanud.

 

Annal ja Mazarinil, keda aadel ja rahvas vihkasid, tuli aga tegemist teha mässudega Prantsusmaa sees, mille hulgas oli 1648 alanud Fronde, mida juhtis Louis II de Bourbon, Condé prints. Nendest õnnestus jagu saada.

Anna regendiaeg lõppes ametlikult, kui 13-aastane Louis XIV kuulutati 1651 täisealiseks. Tema ja Mazarini võim kestis aga faktiliselt edasi. Aastal 1652 oli Anna "frondööride" survel sunnitud Mazarini ametist vabastama. Too läks Kölni lähedale Brühli eksiili, kuid nõustas kuningannat sealtki. Aastal 1653 sai ta tagasi tulla.

Kui Prantsusmaa oli 1648 Vestfaali rahuga lõpetanud sõjategevuse Saksamaal, sõlmiti 1659 ka Pürenee rahu Hispaaniaga. Rahulepingu allakirjutamisel Hispaania-Prantsuse piirijõe Bidasoa Konpantzia saarel nägi Anna esimest korda pärast 1615. aastat jälle oma venda Felipe IV-t. Kohtumine oli aga väga jahe, sest Hispaania pidi loovutama Prantsusmaale maa-alasid.

Austria Anna tõstis aadliseisusse Pierre Corneille' perekonna. Ta protežeeris püha Vincent de Pauli tegevust.

Aastal 1660 toimus rahu sõlmimisel kokku lepitud abielu Anna poja Louis' ning Anna vennatütre Austria Maria Theresia vahel.

 

Kui Louis pärast Mazarini surma (1661) riigiasjad enda kätte võttis, tõmbus Anna üha enam õukonnast tagasi ning elas enamasti Val de Grâce'i kloostris Pariisi lõunaservas. Selle kloostri ehitamist oli alustatud 1645 Anna korraldusel ning ta valmis pärast Mazarini surma.

Poja Louis'ga oli Annal väga südamlik suhe. Kui nad omavahel olid, ei kõnetanud Louis teda sõnaga Madame, nagu etikett ette nägi, vaid sõnaga Maman. Louis varjas ema eest oma korratut eraelu. Pärast ema surma nimetas Louis teda "üheks meie suuremaks kuningaks".

Anna suri Louvre'is rinnavähki. Ta maeti Saint-Denis' basiilikasse. Tema süda puhkab Val-de-Grâce'is.

Austria Anna deviis olevat olnud "Mon prix n'est pas dans ma couronne" ('minu väärtus ei ole minu kroonis').

Austria Anna lähikondlane Madame de Motteville avaldas raamatu "Mémoires pour servir à l'histoire d'Anne d'Autriche" ("Memuaarid abiks Austria Anna ajaloole"). François de La Rochefoucauld avaldas 1662 raamatu "Mémoires sur la régence d'Anne d'Autriche" ("Memuaarid Austria Anna regendiajast").

Austria Anna on üks tegelasi Alexandre Dumas vanema romaanides "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem", samuti romaanis "Naiste sõda". Temast on kirjutanud ka Briti kirjanik Evelyn Anthony oma ajaloolises romaanis "Anne of Austria" (ilmunud 1968).

Austria Anna kuulsamad portreed pärinevad Peter Paul Rubensilt (Prado) ja Pierre Mignardilt (Louvre). Rubens on maalinud ka printsesside vahetamist 1615 (Louvre).

Luxembourgi aias on Austria Anna kuju, mille autor on Joseph Marius Ramus.