August Jansen: Eesti maalikunstnik

september (vkj)/ 6. oktoober 1881 Allikukivi, Voltveti vald, Pärnumaa – 23. jaanuar 1957 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

Ta kasutas pseudonüümi Jaan Seen.

August Jansen sündis Allikukivi kalevivabriku kangru ning ühtlasi harrastusnäitleja ja teatridekoraatori perekonnas. 1886. aastal suri kunstniku isa ning ema kolis Narva. August Jansen õppis aastatel 1894–1895 Narva algkoolis, töötas ühtlasi linavabrikus ja hiljem joonestajana kalevivabrikus ning seejärel aastani 1898 Stieglitzi kunstikooli Narva filiaali õhtustel joonistuskursustel.

Aastatel 1900–1904 õppis Jansen Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis, mille lõpetas suure hõbeaurahaga. 1905. aasta sügisel astus ta Peterburi Kunstide Akadeemiasse. 1910. aastal halvenes Janseni tervis järsult ning ta taotles akadeemialt aastast õppepuhkust. Hilissügisel sõitis ta tagasi Eestisse ning asus Anton Starkopfi õhutusel Triigis maaliõpetajaks vallasekretär Luki pojale, tulevasele maalikunstnikule Herbert Lukile. Suvel rändasid kõik kolm – Jansen, Starkopf ning Lukk – mööda Eestit: Starkopfi kodukohas Kohilas, Kärus, ning Jansen jõudis ka Vormsi ja Muhu saartele. Sügisel naasis Jansen Peterburi, kus lõpetas 1913. aastal akadeemia maali erialal.

1917. aastal jõudis haiguse tõttu sõjaväeteenistusest vabastatud Jansen tagasi kodumaale. 1918. aastal asus ta alaliselt elama Tallinna, kus hakkas tööle õpetajana Tallinna Õpetajate Seminaris. 1919. aastal kutsus ta Tartus koos skulptor Anton Starkopfiga kokku eesti kunstnike I kongressi ning 1921. aastal Tallinnas eesti kunstnike II kongressi, kus pandi alus kunstnike üldorganisatsioonile. Jansen kuulus hulk aastaid 1922. aastal asutatud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu juhatusse ning oli 1930–1936 selle esimees. Ta oli ka üks kultuurkapitali seaduse väljatöötajatest, KKSKV liige ning aastatel 1925–1926 ja 1928–1929 juhatuse esimees.

Esimese õppereisi tegi Jansen 1924. aastal Itaaliasse, peatudes pikemalt Roomas, 1929. aastal viibis ta Pariisis ja Hispaanias. 1940. aastal oli ta Kristjan Raua nimelise kunstiaasta peakomitee esimees.

Jansen töötas Peterburi, Rakvere ja Tallinna koolides joonistusõpetajana. 1927. aastast töötas ta õpetajana Riigi Kunsttööstuskoolis. 1942. aastal vallandati ta tolleks ajaks Tallinna Kujutava ja Tarbekunsti Kooli nime kandva õppeasutuse õppejõu kohalt. 1946. aastal sai ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi professoriks. 1956. aastal läks August Jansen pensionile ning suri aasta hiljem.

1925 ehitas Jansen koos kunstnike Peet Areni ning Karl Burmaniga Kadriorgu Peeter I tallide kohale nn "kunstnike koloonia" ehk ateljee, kus elas ja töötas. 28. augustil 1941 süütas Tallinna Töölispolk need hooned põlema. Tulemöllus hävis Janseni ateljee koos suure hulga tema loominguga. Kunstnik kolis seejärel koos perekonnaga Harjumaale Põllkülla.

 

August Janseni loomingu hulka kulub portreid, maastikumaale, linnavaateid, ulatuslikke kompositsioone, dekoratiivseid pannoosid ning natüürmorte. Tehnikatest eelistas ta õlimaali, vähem temperat, guašši ja pastelli. Ta oli erakordselt viljakas looja. 1946. aastal antud intervjuus arvas kunstnik, et on loonud umbes 1000 teost, millest 300–400 hävisid Teises maailmasõjas.

Jansen hakkas näitustel osalema 1910. aastal, esinedes Tallinna Eesti Kunstiseltsi näitusel, kus ta sai tähelepanu oma realistliku žanrimaaliga "Kirikuteel". Hiljem võttis osa pea kõigist suurematest Eesti kunstinäitustest nii Tallinnas, kui ka Tartus ning kõikidest eesti välisesindusnäitustest. Laiema tunnustuse osaliseks sai ta esmakordselt 1913. aastal, mil Tallinna Börsisaalis olid välja pandud Janseni triptühhon "Tallinna raekoja interjöör" ja "Kalevipoeg kivi viskamas". Eeposeainelise teose maalis Jansen 1912. aastal, mil Eesti Rahva Muuseumi rajamine oli täies hoos, ning eesti ainelise vanavara kogumisele osutati suurt tähelepanu.

Esimestel iseseisvatel loominguaastatel akadeemia lõpetamise järel lähtus kunstnik oma teostes juugendist ja rahvusromantismist. 1922. aastast tegeles Jansen eesti kunstielu organiseerimisega ning leidis end peagi esindusmaalija rollist. Ta sai tellimusi mitme monumentaalmaali loomiseks, mis enamuses on hävinud. Eesti Kunstimuuseumis on säilinud lünettmaalid "Töö" ja "Võit" Toompea lossi Valgele saalile.

1930. aastail sündis kunstnikul portreesid ja maastikumaale, mis kuuluvad tema loomingu tippteoste hulka, ennekõike tema perekonnaliikmete portreed ("Tütarlaps õlgkübaraga"). Portreedes eelistas Jansen neutraalseid jooni, kuid vahel ühendas elavalt nii portree kui maastiku. Jansenite pere 1932. aastal valminud suvekodu Põllkülas oli kohaks, kus kunstnik sai pühenduda looduse maalimisele eri päeva- ja aastaaegadel.

August Jansen joonistas ka karikatuure, mida avaldati satiiriajalehtedes Matsi poeg Mats (1908) ja Kilk (1912–1914). Lisaks on ta loonud ka skulptuure ja keraamikat.

1932. aastal andis EKKKÜ August Janseni 50. juubeliks välja tema monograafia, mille autoriks oli Jaan Pert. 2021. aastal andis kunstiteadlane Mai Levin koostöös Allee galeriiga kunstniku 140. sünniaastapäeva puhul välja lühimonograafia ja näituse kataloogi.

Portreed

• "Pr. Seppoisi portree"
• "Tütre portree"
• "Ema"
• "Kaksikportree"
• "Vana daami portree"
• "P. Luhteini portree"
• "Kalurinaine"
• "Autoportree"
• "Kr. Raua portree"
• "Friedebert Tuglas"

Kompositsioonid

• "Muhu saarel"
• "Luigejaht"
• "Kirikuteel"
• "Pulmasõit"
• "Karujaht"
• "Perekondlik parnass"
• "Sügis"

Maastikud

• "Peetri majake Kadriorus"
• "Narva vaated"
• "Tallinna toomkirik"

• 1939 – Valgetähe III klassi teenetemärk
• 1947 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 2021 – 140. sünniaastapäeva puhul lühimonograafia ja näituse kataloog

Tema tütar oli ajaloolane Ea Jansen, väimees ajaloolane Heldur Palli ja tütrepoeg on õigeusu preester Mattias Palli.