Asti Ordulinnus

See artikkel on linnusest; rüütlimõisa kohta vaata artiklit Astijärve mõis ja kirikumõisa kohta Astijärve kirikumõis.

Asti ordulinnus (saksa Ordensburg Burtneck/Schloss Burtneck, läti Burtnieki) on Liivi ordule kuulunud ja Võnnu (läti Cesis) komtuuri halduses olnud majandus- ja laolinnus, mis asub praegu Lätis, Burtnieki piirkonnas, Burtnieki asulas Asti (Burtnieki) järve lõunakaldal, vanas majandikeskuses mäekünkal ja Burtnieki pargi kõrval.

Muinasajal kuulus Asti lätlaste Tālava muinasmaakonna loodepiirkonda. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari kreisi Burtnieki kihelkonnas (Kirchspiel Burtneck).

Linnuseala asub umbes 45 m kõrgusel üle merepinna.^[viide?]

 

• 1357 – Burtneck
• 1366 – Burtenik alias Astigerwe
• 1434 – Burtenigh
• XV–XVI sajand – Bortnick, Burthnick, Burtnie, Burtenick, Burtnyck, Burthnig, Burtnicum

Lätlaste kohanimel Burtnieki võib olla mingi seos eestlaste Ruhja kandis asunud Purke linnuse või kihelkonna nimega. Saksa teoloog ja geograaf Anton Friedrich Büsching nimetab oma 1770. aastal ilmunud raamatus "Neue Erdbeschreibung" Asti järve ka Buri järveks ja linnuse paralleelnimeks Beverini.

 

Asti linnuse piirkond ristisõdade ajal

Asti järvele jooksid juba muinasajal kokku eestlaste Sakala, liivlaste Metsepole ja lätlaste Talava maakonna piirid. Lätlaste asustus järve lõuna- ja edelakaldal (tänapäeva Burtnieki ja Matīši ümbruses) moodustas otsekui kiilu läänes ja loodes (Väike-Salatsi) olevate liivlaste ning põhjas ja kirdes (Saardes ja Ruhjas) elavate eestlaste vahele. Juba ristisõdade varases algusjärgus oli järve lõunakülje läti asustusala pidevate tapluste tallermaa ja kujunes hiljem üheks platsdarmiks sissetungil eestlaste aladele.^[viide?]

1208 detsembris puhkasid lätlased seal saagiga pärast röövretke Sakalasse. 1211 veebruaris kogunesid ristisõdijad Asti järve äärde ja pidasid seal lahingu neile vastu tulnud lõunaeestlastega. Pärast Viljandi linnuse piiramist sama aasta märtsis tulid sakalased mitu korda karistusretkele ja põletasid maha kõik lätlaste külad järve ümbruses. 1216. aasta aprillis rüüstasid sealsamas lätlaste külasid Salatsit mööda üles sõitnud saarlased. 1220 veebruaris osalesid Asti lätlased ristisõdijate vallutusretkel Järva- ja Harjumaale. 1223 detsembris kogunesid ristisõdijad, lätlased ja liivlased jälle Asti äärde ja suundusid siit sõjakäigule Harjumaale.

 

Linnuse rajamine

1281 asutasid Heermeister-Chroniki järgi ordumeister ja peapiiskop ühiselt Asti (Burtneck) kihelkonna.

1284. aastal ehitas ordumeister Wilhelm von Schauerburg (Wilken von Endorp) Asti linnuse. Selle daatumi linnuse tekkeks annavad baltisaksa (J. G. Arndt 1753) ja läti ajaloolased., Hermann Warthberge kroonikas kirjutatakse, et see ordumeister rajas piirkonda mitmeid kirikuid, mis tollal sageli ehitati linnuste lähedusse. Hilisemate kroonikute väitel olevat see meister ehitanud 3 linnust: Volmari, Asti ja Trikāta.

1294 sõlmisid Riia peapiiskop ja Saare-Lääne piiskop kalastamiskokkuleppe Asti järvel. Kuigi peapiiskopkonna maad sinna ei ulatunud, näitab see seik piirkonna olulisust nii ordule kui ka peapiiskopile ja viimase pretensioone piirkonnale.^[viide?]

1305 kaebab peapiiskop paavstile, et ordu on hõivanud tema linnused ja Asti järve piirkonna, millele peapiiskop nähtavasti pretendeeris, kuna järve põhjaküljele ulatusid Metsepole maakonna liivlaste alad.^[viide?]

1305–1366 vahele paigutab Löwis of Menar linnuse rajamise aja. Arvatavast aluseks võttes sajandivahetuse suuremat sõjalist konflikti ordu ja peapiiskopi vahel.^[viide?]

1357 esines nimi mõningatel andmetel esimest korda dokumentides.^[viide?]

1366 mainitakse linnust (castrum Burtnik alias Astiyertwe) esimest korda kirjalikult peapiiskopi ja ordu vahelises tülis linnuse omandiõiguse üle.

1434. aastal välja antud läänikirja järgi saab järeldada, et Asti linnus kuulus Võnnu komtuurkonda ("Welker landt und lantgudt belegen is im gerichte to Wenden und im kerspell to Burtenigh...").

15. sajandi kroonikates figureerib linnus pidevalt, kuna ordumeister peatus seal tihti ja andis välja hulga dokumente.^[viide?]

1523 esineb ordumeister Plettenbergi läänikirjas Asti kihelkond kujul Parochia Burtnicensis.

 

Linnus pärast orduriigi lõppu

1560. aasta 15. augustil tuli venelaste väesalk Viljandi alt, põletas hooneid Ruhja ja Asti ümbruses ja liikus edasi Riia Peapiiskopkonda. 18. augustil rüüstasid 40 000 venelast Volmari ja Võnnu ümbruses ja põletasid ka Asti (Burtnieki) mõisa (linnuse) maha.

1562 läks Asti piirkond koos suurema osa Vana-Liivimaaga poolakate valdusse. Poola kuningas pantis selle koos kuue muu linnusega (Paide, Karksi, Helme, Ruhja, Härgmäe, Trikata) 8 aastaks Soome hertsogile Johanile, kes pani neid linnuseid valitsema ühe rahvusvahelise aferisti Johann Artzi. Kuna Rootsi kuningas hakkas Põhja-Liivimaal oma võimu kindlustama, vallutades Pärnu, Paide ja Karksi, hakkas Poola administraator Liivimaal Gotthard Kettler neid pandilinnuseid 1563. aastal tagasi vallutama.

1575 märtsis hõivasid hertsog Magnusele alluvad Vene väed Asti linnuse. Enne seda olid nad vallutanud Pärnu, kust osa sõjaväge suundus Salatsile, kindlustas seal end ja suundus edasi Ungurpilsi ja Stabegi peale.

1577 juulis–augustis vallutasid Vene väed Ivan Julma juhtimisel enamiku Põhja-Läti linnuseid, sealhulgas uuesti ka Asti.

1578–1582 oli Astis staarostiks rittmeister Johann Buering.

1581 võtsid poolakad linnuse venelaste käest jälle tagasi.^[viide?]

1582 sai linnus Poola kuninga Stefan Bathory loodud Võnnu piiskopkonna omanduseks.^[viide?] Burtnieki (Asti) staarostkonnas (Starostey Burtneck) elas ka palju piiskoppi esindanud inimesi

 

Linnus Poola-Rootsi sõja ajal ja hiljem

 

1601, 1624, 1638 on linnust mainitud Rootsi revisjoniaktides ja koostatud kindluse plaan.^[viide?]

1606. aasta suvel hõivas osad nõrgalt mehitatud Kesk-Liivimaa linnused Rootsi sõjavägi krahv von Mansfeldi juhtimisel. Mõne aja pärast vallutasid poolakad ülem Chodkiewiczi juhatusel pealinnuse Volmari tagasi. Ülejäänud linnused loovutavad rootslased vabatahtlikult.

1610. aasta oktoobris korraldasid rootslased vastuseks poolakate käigule Tallinna lähistele röövretke Asti, Lemsalu ja Sigulda alla.

1622 andis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Võnnu peapiiskopkonna riigikantsler Oxiensternale. Sealhulgas ka Asti linnuse koos tema alla kuuluvate Burtnieki ja Mattija kihelkonna mõisatega. Reduktsiooniga läksid need hiljem krooni valdusse jälle tagasi.^[viide?]

1688 on koostatud Asti lossi ja Zaki mõisa maade kaart "Burtnecks Schloß mit Sacken Hoff, beydes in Burtneckischen Kirchspiel und Gebiet belegen" mõõtudega 80 * 62.

1736, 23. septembril kinkis keisrinna Anna Ivanovna Asti ülemõuemeister krahv Löwenwoldile, kuid hiljem võeti see temalt jälle tagasi ja 1744 kinkis järgmine keisrinna Jelizaveta Petrovna selle kindral krahv Rumjantsevile. Tolle poeg ehitas ümber linnuse läänepoolsed hoonetiivad.^[viide?]

1763 on linnusest veel ilmselt enamvähem täiskõrguses müürid püsti olnud. Ilmselt on ekslik tolle aja teade, et linnus on võrdkülgse kolmnurga kujuline (võimalik, et linnusealal oleval lossil oli 3 hoonestatud tiiba). Hiljem mingit osa linnust taastati või ehitati uuesti üles. Astis leidus tollal kudumiskäitis, tellisepõletus, vesiveski ja väga ilus aed

1776 teatas pastor Bergmann oma ajalooraamatus, et varematel aegadel purustatud lossi on jälle tublisti remonditud.

1790. aastast pärinevad Johann Christoph Brotze joonistused linnusest, mille müüritis on ulatuslikult säilinud. Alles on enamus väravatornist, samuti muud kindlusemüürid ja hoonetiivad. Peaväravast põhja pool on hoonetiib katustatud ja ümber ehitatud.

1816 ostis Asti kaupmees T. H. Schröder, kes ehitas linnuses vanade keldrivaremete peale põhjapoolse hoonekorpuse. XIX sajandi keskel lammutati väravatorni varemed.^[viide?] Mõisa viimane omanik oli Wilhelm Schröder.

XX sajandi alguseks oli enamik linnusekehandist hävinenud.

XX sajandi II poolel olid lossi hoonetiivad ilma katuseta ja lagunesid.^[viide?]

1969. aastal linnuse müürid lammutati, ilma et seal oleks tehtud mingeidki mõõdistamisi, pildistamisi või väljakaevamisi. Lammutati linnuse põhja-, lääne- ja lõunakülg. Hoonetiibade asemele ehitati mitmekorruselised majandi administratiivhooned.

 

 

Asti linnus asub Asti järve lõunakaldal 30 m kaldast eemal u 16 m kõrgusel mäel. Varem asus järv linnusele lähemal, kuid 1928. aastal läbi viidud järvest välja voolava Salatsi jõe süvendustööde tõttu alanes veetase enam kui meetri võrra.^[viide?]

Linnus kujutab endast ehitusstiililt osaliselt loodusega seotud mantelringmüürlinnuse ja edasiarendatud laagerkastelli segu, mis asetab linnuse planeeringult vaba kastellitüübi hulka. Linnus on pindalaga u 6900 m² ja ristkülikukujulise põhiplaaniga, kuid eriti põhja- ja idaküljel tugevasti kumera müüriliini kulgemise ja nurkadega, kusjuures nurgad on orienteeritud põhiilmakaarte järgi. Mantelringmüür on 2,2 m paksune ja ehitatud suurtest põllukividest. Linnusemäe lääne ja edelaküljele, vastu peaväravat kaevati tiigid, mis olid ühenduses järvega. Lõuna- ja idaküljele kaevati kaitseks 7 meetri laiune ja 1,5 meetri sügavune vallikraav.^[viide?]

Sissepääs asus linnuse edelanurgas kahe hoonetiiva vahel ja kujutas endast massiivset ettenihutatud eesväravarajatisega väravatorni, meenutades XIV sajandi linnamüüri kaitseehitisele iseloomulikku mitmete tornidega sissekäiku, mis moodustas otsekui väikese eraldi tornlinnuse.^[viide?]

 

Algselt pidi linnusekünkale olema välja ehitatud ainult läänepoolne hoonetiib väikeste kitsaste kivihoonetega, mis mahutas kaitsemeeskonna ja kus sai hoida viljaandameid. See asjaolu algkavatise suhtes paigutaks linnuse varajaste torn- ja majalinnuste sekka, kuid lõpliku selguse tooksid arheoloogilised väljakaevamised. Hiljem asetsesid ülejäänud mantelringmüüri külgedes vähekindlustatud puit- ja palksõrestikhooned, milliseid on Liivimaa keskaegsete linnuste juures ka ürikuliselt kirjeldatud.

XVII sajandi linnuseplaanil on kujutatud 5 mantelringmüüri siseküljel asuvat hooneplokki, millest praeguseni pole midagi säilinud. Löwis of Menari andmetel oli läänepoolne hoonetiib kolmekorruseline, 35,5 meetrit pikk ja 12 meetrit lai. Väliskülje seina paksus oli 2,1 ja hoovipoolne seinapaksus 1,5 meetrit. XVIII sajandil ehitati läänepoolne hoonetiib ümber. Linnuseplaanil torkab silma, et peale väravaehitise pole linnusel kujutatud ühtegi torni. On võimalik, et mantelringmüüril kasutati sarnaselt linnamüüridega müüripealsele toetuvaid nn ripptorne. Rootslaste plaanil on ka kavandatava 4 bastioni piirjooned – järelikult oli veel, mida kaitsta. Bastione valmis ei ehitatud.^[viide?]

Otstarbe ja ruumijaotuse järgi on tegemist tüüpilise ordu keskmaa majanduslinnusega. Samasse gruppi kuuluvad ka Karksi, Helme, Ruhja ja Trikata ordulinnused, mis moodustasid koos "aidad" ordualade "viljakambri" – Sakala lõunapiirkonna ja Talava põhjapiirkonna jaoks.

2012. aasta seisuga on ka pealeehitatud nõukogudeaegsed administratiivhooned tühjad ja kasutuseta. Linnusest on säilinud idapoolne 100 m pikkune ja 2,5–4 meetri kõrgune lõik mantelringmüürist, läänepoolne vallikraav ja osa idapoolsest vallikraavist. Säilinud mantelringmüür on konserveerimata ja laguneb.^[viide?]

Linnusevaremete asukohas mingit infostendi pole, Burtnieki piirkonna kodulehel on siiski lühike tutvustus.

•  
  Mantelringmüüri väliskülg kirdenurgas
•  
  Idaküljel asuv mõisaajal läbimurtud läbikäigukoht
•  
  Maakividest konserveerimata mantelringmüür idaküljel kipub varisema
•  
  Vaade kagunurgale vallikraavist
•  
  Tiigi poolt tulev ja randa viiv munakivitee
•  
•  
•  
•  
•