Andrei Võšinski

detsember (vkj 28. november) 1883 Odessa, Venemaa Keisririik – 22. november 1954 New York, USA) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, jurist ja diplomaat. Ta oli üks NSV Liidu Prokuratuuri rajajaid ja Nõukogude poliitiliste repressioonide peamisi läbiviijaid. Oma teoreetilistes teostes õigustas massirepressioone.

 

Võšinski sündis tänapäeva Ukraina aladel Odessas Poola päritolu katoliiklikus peres. Peatselt pärast sündi kolisid Võšinskid Bakuusse.

Poliitilist tegevust alustas Võšinski menševikuna 1903. aastal. 1905. aastal võttis osa revolutsioonist Bakuus. Ta arreteeriti, misjärel asus kandma karistust vanglas. Seal kohtus ta Staliniga.

Ülikoolis õppis õigusteadust. 1913. aastal valmistus saama professoriks, kuid riigivastase tegevuse tõttu ta hoopis vallandati. Ta asus leiba teenima õpetajana.

1917. aastal, kohe pärast Veebruarirevolutsiooni töötas Võšinski Venemaa Ajutise Valitsuse moodustatud miilitsas ja kirjutas pärast enamlaste ebaõnnestunud riigipöördekatset 3. juulil 1917 alla korraldusele arreteerida Vladimir Uljanov-Lenin.

Menševikke loobus Võšinski toetamast 1920. aastal, mil astus kommunistlikku parteisse.

Aastatel 1920–1921 oli Võšinski õppejõud Moskva Riikliku Ülikoolis. 1923–1925 aga NSV Liidu Ülemkohtu kriminaalosakonna kohtunik. 1925–1928 pidas Moskva Riikliku Ülikooli rektori ametit ning 1928–1930 oli NSV Liidu Kutsehariduse Peavalitsuse ülem, samal ajal 1928–1931 aga Hariduse Rahvakomissariaadi rahvakomissar.

Aastatel 1931–1933 ja 1935–1939 oli Andrei Võšinski NSV Liidu peaprokurör. Ta oli süüdistaja sellistel suurtel protsessidel nagu Šahtõ protsess ja Tööstuspartei protsess, kohut mõistis ta ka suure terrori ajal. Sai tuntuks oma agressiivse ja vulgaarse tooniga kohtualuste suhtes. Nii olevat kolmanda Moskva protsessi süüalused saatnud korda "jälgi roimade ahela, mille ees kahvatuvad ja tuhmuvad kõige paadunumate, kõige jälgimate, kõige ohjeldamatumate ja alatumate kurjategijate roimad." "Paremtrotskistide protsessi" süüdistuskokkuvõttes sõnas ta:

"Kogu meie rahvas, väikesest vanani, ootab ja nõuab üht: lasta maha nagu roojased koerad need reeturid ja spioonid, kes müüsid vaenlasele maha meie kodumaa. Meie rahvas nõuab üht: litsuge laiaks see neetud kõnts! Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega. Aga meie kohal, meie õnneliku maa kohal särab endiselt eredalt ja rõõmsalt oma heledate kiirtega me päike. Meie, me rahvas, astume endist viisi mööda mineviku viimasest mustusest ja ilgusest puhastatud teed meie armastatud juhi ja õpetaja suure Stalini juhtimisel edasi ja edasi kommunismi poole!" – Чекисты Сталина - В. Н Степанков

Võšinski "talendist" oli kõrgel arvamusel Adolf Hitler: "See on meie Võšinski," ütles ta Roland Freisleri kohta. Seejuures on siiski osutatud, et Võšinski oli tõesti erudeeritud, pikkis oma esinemistesse klassikute tsitaate, ta oli suurepärase mäluga jne. Ilmar Rebane on 1982. aasta raadiosaates "Kirjutamata memuaare" oma Moskva õpingute aja kohta meenutanud, et õppejõudude seas olevat "teistest peajagu üle" seisnud just Võšinski.

1940. aastal juhtis ta juunipööret Läti Vabariigis.

Aastatel 1940–1946 oli ta NSV Liidu Välisasjade rahvakomissariaadi rahvakomissari esimene asetäitja ja ühtlasi kuni 15. maini 1944 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe üks asetäitjaid (määrati ametisse 31. mail 1939).

Pärast teist maailmasõda oli ta üks Nürnbergi protsessi kohtunikke.

Aastatel 1949–1953 oli ta NSV Liidu välisminister ning 1953–1954 Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO-s.

Võšinski suri 22. novembril 1954 USA-s New Yorgis. Urn tema tuhaga paigutati Moskva Punasele väljakule Kremli müüri sisse.

•   Lenini orden (kuus ordenit, sh 1937, 1943, 1945, 1947 ja 1953)
•   Tööpunalipu orden (1933)
•   Medal "Moskva kaitsmise eest"
•   Medal "Ennastsalgava töö eest Suures Isamaasõjas 1941–1945"
•   Stalini I järgu preemia (1947; monograafia "Теория судебных доказательств в советском праве" eest)