Aleksandr Litvinenko

august 1962 Voronež – 23. november 2006 London) oli Venemaa julgeolekuohvitser ning hilisem dissident, pagulane ja Briti salateenistuse kaastöötaja.

Aleksandr Litvinenko
Sündinud	4. detsember 1962 Voronež, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surnud	23. november 2006 (43-aastaselt) London, Ühendkuningriik
Rahvus	venelane
Kodakondsus	Ühendkuningriik (2006–surmani) Venemaa Föderatsioon
Teenistused	MI6, KGB, FSB
Surmapõhjus	kiiritustõbi

Litvinenko jõudis töötada KGB-s, sõjaväelises vastuluures ja FSB-s, kus spetsialiseerus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega võitlemisele.

1980. aastal kutsuti ta pärast Naltšiki keskkooli lõpetamist ajateenistusse Nõukogude Liidu Siseministeeriumile alluvatesse sisevägedesse. Esimesel teenistusaastal esitas ta avalduse astumaks NSVL Siseministeeriumi Ordzhonikidze kõrgemasse juhtivkoosseisu sõjakooli. Peale kooli lõpetamist 1985. aastal asus Litvinenko leitnandina teenima Moskva oblastis paiknevasse eriotstarbega polku.

1988. aastal lõpetas ta NSV Liidu KGB kõrgemad sõjaväe vastuluure kursused. Aastatel 1988–1991 oli Litvinenko NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Kolmanda Valitsuse (sõjaline vastuluure) töötaja, aastast 1991 FSB (Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus) keskaparaadi töötaja. Tema spetsialiteet oli võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega.

1994. aastal kohtus ta ärimees Boriss Berezovskiga pärast seda, kui FSB moodustas komisjoni uurimaks Berezovskile tehtud mõrvakatset. Esimese Tšetšeenia sõja ajal sõitis ta korduvalt tööreisidele FSB osakonda Naltšikis. 1996. aasta jaanuaris võttis ta osa Pervomaiskoje küla ründamisest. Teda tundvate inimeste sõnul muutus Litvinenko Põhja-Kaukaasias olles nähtu mõjul sõja toetajast selle vastaseks.

Litvinenko enda ja mitme tema kolleegi sõnul said nad FSB-s töötades mitmeid ebaseaduslikke korraldusi: tappa endine FSB ohvitser Mihhail Trepaškin, röövida tšetšeeni päritolu ärimees Umar Džabrailov ja tappa Boriss Berezovski. Litvinenko kohtus Berezovskiga, teavitades teda FSB viimasest korraldusest. 1998. aasta aprillis salvestasid Litvinenko ja tema kaastöötajad ühe tuntud telesaatejuhiga intervjuu juhuks, kui keegi vahistatakse või tapetakse. Litvinenko koos eriteenistuse mitme teise ohvitseriga süüdistas prokuratuurile esitatud avalduses oma ülemusi Boriss Berezovski tapmise plaanis ja muudes ebaseaduslikes tegudes. Selle järelmina lahkus ametist FSB juht Nikolai Kovaljov, kuid süüdistusi prokuratuur kellelegi ei esitanud.

Litvinenko sõnul kohtus ta juulis 1998 FSB uue juhi Vladimir Putiniga, mille käigus Litvinenko rääkis Putinile korruptsioonist FSB-s ja kuritegelike rühmituste tegevusest, kuid tema sõnul see Putinis mingit huvi ei äratanud. Detsembris 1998 vallandati Litvinenko ja tema kolleegid FSB-st. Pärast vallandamist töötas Litvinenko Berezovski julgeolekuteenistuse juhina.

Märtsis 1999 arreteeriti Litvinenko süüdistatuna võimu kuritarvitamises ja paigutati FSB Lefortovo vanglasse. 1999. aasta novembris mõisteti ta õigeks, kuid vahetult kohtusaalis, pärast õigeksmõistva otsuse ettelugemist, pidas FSB ta kinni ning ta paigutati teise kriminaalasja uurimiseks Butõrka eeluurimisvanglasse. 1999. aasta detsembris vabastati ta allkirja vastu, millega Litvinenko kinnitas riiki jäämist.

2000. aastal lõpetas prokuratuur teise kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kuid kohe algatati Litvinenko suhtes kolmas kriminaalasi. Kartes oma elu pärast, otsustas Litvinenko põgeneda. Septembris 2000 lahkus Litvinenko sugulaste külastamise ettekäändel Moskvast Naltšiki suunas, kust sisenes ebaseaduslikult naaberriiki Gruusiasse. Gruusias sai Litvinenko Berezovski sõbra abiga valepassi. Seda passi kasutades sõitis Litvinenko Türki, kus ta taotles USA saatkonnalt poliitilist varjupaika, millest aga talle keelduti. Seejärel otsustati Suurbritanniast asüüli taotleda ja Litvinenko ostis lennupiletid Istanbulist Londonisse. 1. novembril 2000 pöördus Litvinenko Londoni Heathrow lennujaamas politseisse asüüli saamiseks. 2001. aasta mais andis Briti valitsus Litvinenkole poliitilise varjupaiga, kuna teda kiusati kodumaal taga.

Litvinenko vastu algatati hiljem ka neljas kriminaalasi. 2002. aasta mais-juunis mõisteti ta Venemaal tagaselja süüdi, süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises 1996. aastal, lõhkeaine varguses 1997. aastal, samuti tulirelvade ja laskemoona ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises ning karistati 3,5 aasta pikkuse tingimisi vangistusega aastase katseajaga.

Suurbritannias sai Litvinenko Berezovski juhendatavast fondist isiklike kulude katteks 4500 naela kuus, hiljem vähendati summat 1500 naelani. Litvinenko töötas ka konsultandina ja vahendajana, viies kokku Briti ettevõtteid Venemaalt pärit ärimeestega.

2003. aasta lõpus tutvustas kirjanik Viktor Suvorov Litvinenkot NSVL KGB tegevuse kohta Itaalias Vassili Mitrohhini poolt esitatud andmeid uurivale Mario Scaramellale ja Litvinenko hakkas Scaramellat tema töös abistama. Suurbritannias sai Litvinenkost Briti luureteenistuse MI6 agent. Ta tegi koostööd ka Hispaania luurega. Ta andis MI6-le ja Hispaania prokuratuurile teavet Vene maffia tegevuse kohta Euroopas ja selle väidetavatest seostest Venemaa ametnikega ning käis töölähetustel Hispaanias, Itaalias, Eestis ja Gruusias. Alates 2004. aastast sai Litvinenko MI6-lt 2000 naela suurust kuupalka.

Litvinenko nõustas Briti ettevõtjaid, kes soovisid koostööd teha Venemaa ettevõtetega. Selle töö jaoks vajas Litvinenko teabeallikaid Venemaal toimuva kohta. Nii leidis Litvinenko endale partneri Venemaa turvafirmade grupi (Девятый вал) juhi Andrei Lugovoi näol, kes kuulus Boriss Berezovski tutvusringkonda. Aastatel 2005–2006 viibis Lugovoi korduvalt Ühendkuningriigis ja kohtus Litvinenkoga, sealhulgas tema kodus ja Berezovski sünnipäeval.

Berezovski väitis 2007. aastal, et Litvinenko ütles talle, et FSB tapab ta paratamatult, eelkõige seetõttu, et ta oli Putini ja tema lähikonna korruptiivse tegevusega kursis ning uuris koos Hispaania politseiga Putini poolt Hispaanias kinnisvara soetamist. 12. oktoobril 2006 sai Litvinenko Suurbritannia kodakondsuse ja uue nime Edwin Carter.

Londonis kirjutas ta kaks raamatut, milles süüdistas Venemaa julgeolekuteenistusi muu hulgas 1999. aastal toimunud elumajaplahvatuste korraldamises. Neis plahvatustes hukkus umbes 300 inimest. Plahvatuste korraldamise eesmärk olevat olnud aidata võimule Vladimir Putin. FSB süüdistas plahvatuste korraldamises tšetšeeni terroriste ja ühtlasi sai FSB ettekäände Teise Tšetšeenia sõja alustamiseks. Putini tõusu võimule nimetas Litvinenko FSB korraldatud riigipöördeks. FSB tegutsemisviisi põhielemendiks nimetas ta rahva hirmutamist.

  Pikemalt artiklis Aleksandr Litvinenko mürgitamine

2006. aasta 1. novembril kohtus Aleksandr Litvinenko Itsu sushibaaris itaallase Mario Scaramellaga. Kohtumise põhjuseks oli Scaramella lubadus edastada väidetavalt ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvaga seotud teavet. Kohtumisel sushibaaris käitus Scaramella närviliselt, jõi ainult vett ega söönud midagi. Politsei ei saanud kohtumisest videosalvestusi analüüsida, sest Itsu baaril neid polnud. Umbes kell 16 kohtus Litvinenko hotellis Millennium oma tuttava Andrei Lugovoiga, ettevõtja ja Vene Föderatsiooni julgeoleku peadirektoraadi endise töötajaga. Hotelli baaris toimunud kohtumisel osalesid ka kaks Lugovoi äripartnerit ja sõpra - Dmitri Kovtun ja Vjatšeslav (Vladimir) Sokolenko.

Pärast seda kohtumist tundis Litvinenko end halvasti. Ta kahtlustas toidumürgitust ja lasi ennast Barnet Area haiglasse viia. Arstid kahtlustasid elule ohtlikku talliumimürgistust, mida on raske tuvastada ja veelgi raskem kehast eemaldada. 11. novembril sai ajakirjandus teada Litvinenko mürgitamisest. 17. novembril viidi Litvinenko üle Londoni ülikooli haiglasse, kus ta viibis relvastatud valve all.

Enne oma surma süüdistas Litvinenko Vladimir Putinit Anna Politkovskaja mõrva sanktsioneerimises ja väitis, et Irina Hakamada hoiatas Politkovskajat ohu eest.

Surivoodil süüdistas Litvinenko Venemaa valitsusringkondi ka enese tapmise tellimises. Tema viimased sõnad olid: "Tõprad said mu kätte. Aga mitte kõiki ei õnnestu neil kätte saada." Need sõnad ütles ta enne teadvuse kaotamist oma sõbrale filmirežissöör Andrei Nekrassovile.

Litvinenkol oli kahjustatud luuüdi, mis ei tootnud piisavalt valgeid vereliblesid, et toetada organismi immuunsüsteemi. Litvinenko suri radioaktiivse polooniumi mürgistuse tagajärjel. Litvinenko organismis oli polooniumi surmavast annusest 10 korda rohkem. The Timesi andmetel maksab inimese tapmiseks vajalik polooniumikogus 10 miljonit USA dollarit.

Mõrva uurimine

Briti prokurörid on Litvinenko mõrvas kahtlustatavaks kuulutanud Andrei Lugovoi, kelle väljaandmise palve Venemaale 2007. aasta kevadel jahendas Suurbritannia ja Venemaa suhteid. Venemaa võimude sõnul ei luba Venemaa põhiseadus Venemaa kodanikke välisriikidele välja anda. Pärast Moskva keeldumist saatis London maalt välja neli diplomaati, süüdistades neid spionaažis. Vastukäiguna saatis ka Moskva Venemaalt välja neli Suurbritannia diplomaati.

Suurbritanniasse põgenenud endine KGB ohvitser Oleg Gordijevski kommenteeris Litvinenko surma nii: "Ta võitles Venemaa kurjade jõudude vastu, KGB vastu, võimude vastu, mis tallavad jalge alla Venemaa demokraatia ja liberaalsed vabadused. Temast sai nende Venemaa jõudude kättemaksu ja pahatahtlikkuse ohver."

2007. aasta sügisel valiti Andrei Lugovoi Vladimir Žirinovski juhitava Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei nimekirjas 3. numbrina Venemaa Riigiduumasse.

Andrei Nekrassov tegi Litvinenkost filmi "Minu sõber Saša. Ühe mõrva lugu". Eestis linastus see film 2007. aasta juulis Pärnus toimunud filmifestivalil, mille peakülaliseks Nekrassov oli.

21. jaanuaril 2016 jõudis Londoni kohtu uurimine järeldusele, et on võimalik, et Litvinenko mõrvamisele andis nõusoleku president Putin nende omavahelise vastuseisu ("antagonism") tõttu.

• Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski (2007). "FSB laseb Venemaa õhku". Tallinn. ISBN 9789949431236

• Aleksandr Litvinenko mürgitamine