Aleksander Mälton: Eesti näitleja ja Vabadussõja veteran

september 1901 Suure-Jaani – 10. juuli 1974 Põlva) oli eesti näitleja.

Lapsepõlv

Aleksander Mälton sündis aednik Haraldi ja pereemand Leontine Mältoni (neiupõlves Jürvetson) peres. Enne Aleksandrit olid sündinud Arnold ja Ellinor, mõlemad surid väga noorelt sarlakitesse. 1919. aastal sündis tütar Hilja.

Aleksander Mältoni lapsepõlv möödus Viljandis Väikesel tänaval, üsna Viljandi järve lähedal. Algul elas Aleksander koos vanematega isapoolse vanaisa majas. Hiljem ehitasid vanemad samale tänavale oma maja.

Lapsena oli Aleksander uudishimuliku ja elava iseloomuga. Vanaisa kodu lähedal asus Viljandi Saksa Käsitööliste Selts, kus toimusid võõrkeelsed näitemängud. Väikesele Aleksandrile meeldis neile etendustele hiilida ja akendest piiluda näitemängu. Ta on ise öelnud: "See kõik oli nii haarav ja uus, et kuulasin suu lahti, kuigi ma midagi aru tol korral ei saanud."

Nähtu osutus talle väga inspireerivaks ja koos sõpradega rajati vanaisa puukuuri oma teater. Eesriideks näppas Aleksander ema kleidi, mille lõikus omakorda väiksemaks. Esimeseks näidendiks oli enda kirjutatud tükk "Kadri kardab hunte", mida mängiti ümbruskonna teistele lastele. Paraku sai ka ema haisu ninna oma kadunud kleidi asukohast ja teatritegemine tõi esimesed triibulised. Samuti sattus talle kord sõja mängimise käigus kõrisse mänguoda, ohustades tõsiselt häälepaelu.

Noorus

Nooruses tekkis Aleksandril kihk avastada maailma ja näha uusi maid. Nii käis ta I maailmasõja puhkemisel ennast Tsaari-Venemaa armeesse pakkumas. Armees keelduti teda väeteenistusse võtmast ja rindele saatmast, viidati tema lühikesele kasvule (1,69 m), mis olla sõduri kohta ebapiisav. Oma abi pakkus tollane Viljandi sõjaväeringkonna ülem Sudošilov, kes aidanuks teda salmilauljana I maailmasõja võitlustandritele. Salmilauljaks olemine eeldanuks aga usuvahetust ja vene õigeusku astumist, see oli Aleksander Mältonile vastuvõetamatu. Nii jäid tal I maailmasõja tapatalgud sootuks nägemata.

Omakaitse ja Scouts-rügement

Vabadussõja alguses edenes edukalt Punaarmee pealetung Eestile ja eesti väheste väeosade vastu. Vallutades linn-linna haaval ja sundides eesti väeosasid taganema. 17. detsembril 1918 vallutasid punaväed Valga. Kui 22. detsembril 1918 langes Tartu, muutusid Viljandis meeleolud ärevateks. Jõukamad viljandlased hakkasid pakkima oma varandust, et läheneva sõja eest pääseda.

Viljandis formeeriti parasjagu Scouts-rügementi. Teated linna kuulutustulpadel, majaseintel ja selgitustöö Sakala ajalehes kandis vilja. Huvi loodava rügemendi vastu oli suur, seda eriti noorte hulgas. Sinna soovis astuda ka Aleksander Mälton, kes käis selleks väeosa asutaja Henry C. Reissari jutul. Henry C. Reissar osutas taas Aleksander Mältoni lühikesele kasvule ja keeldus teda väeossa võtmast. Selle vestluse kohta on ta hiljem öelnud: "See haavas mind hirmsasti, teist sarnast haavamist pole ma elus üldse enam üle elanud." Enda tõestamiseks ja pettumusest ülesaamiseks astus ta Kaitseliitu.

2. jaanuariks 1919 olid punavägede peajõud jõudnud Karksi-Kärstna joonele. Kaitseliit alustas Tarvastu mõisast kartulite toomist, milles osales ka Aleksander Mälton. Selle operatsiooni käigus tekkis neil tulevahetus punastega, millega Mältoni esimesed tuleristsed olid läbitud.

Scouts-rügemendilt saadud äraütlemine ei andnud vastse lahingukarastusega noormehele enam rahu. Nii sündis plaan minna teisele katsele. Scouts-rügemendis olid parajasti käimas ettevalmistused Orava lahinguks. Ambitsioonikas väeosas olid teretulnud lahingukogemustega mehed ning teisel katsel võeti ta väeossa ja saadeti Oravale. Lahing algas 29. märtsil 1919. 30. märtsil õnnestus skautidel vallutada Orava mõis. Järgnevaks otsustati murda punasalkade vastupanu Kõrgemäel ja tungida edasi Orava-Kõvera-Soe-Treeski suunal, et lõigata ära vastaste taandumisteed. 1. aprillil said rügemendi B-, D- ja E-kompanii käsu vallutada Kõrgemäe. Rünnak õnnestus ja Kõrgemäe sai vallutatud, selles lahingus langes 6 skauti ja haavata ning põrutada 26. Selles lahingus sai haavata ka Aleksander Mälton, kes saadeti Viljandi haiglasse ravile. Pärast taastusravi naasis ta Scouts-rügementi, tehes kaasa Pihkva-Ostrovi ja Krasnaja Gorka operatsiooni. Krasnaja Gorka all sai ta põrutada ja sattus uuesti haiglasse.

Aleksander Mältoni sõjatee lõppes Narva rindel 2. veebruaril 1920. On teada, et Narva all kaitses olles tavatses ta lahingu vaheaegadel end kitarril saates kupleesid laulda ning hoida üleval enda ja relvavendade võitlusvaimu.

Töö Ugala teatris

 

Ugala teater asutati 1920. aasta alguses, samal suvel hakati võtma juurde uusi liikmeid. Nii ilmus 11. juuni Sakalas kuulutus:

„Teater kunstisõpradele

Teatame, et Teatri ja Kunstiühingu "Ugala" pääkoosolekul kodukorda laiendati järgmiselt:
ühingu liikmeks võivad olla kõik õigustega isikud, kes on tegevad millegi kunsti alal
(s.o. näitlejad, maalijad, kujurid, kirjanikud, muusekandid jne).
Liikmeks astumise sooviavaldusi teatada kirjalikult, kutseid kellegile ei saadeta Ugala nimel.“

– M. Mõrd

Tõenäoliselt juhtus seda kuulutust lugema või sellest kuulma ka Aleksander Mälton. Samal aastal läks ta Ugalasse tööle. Esialgu oli ta ametis lavatöölisena ja sedagi sõjaväe kõrvalt. "Parvepoiste" lavastuses usaldati Aleksandrile pisike kõrvalosa. Tolle kõrvalosa täitmisega jäi ta lavastajale silma ning sai järk-järgult suuremaid ja kandvamaid rolle. Temast sirgus üks Ugala esimese põlvkonna tähtnäitlejaid. Tollase Ugala näol oli tegemist nn kombinaatteatriga, seetõttu osales Aleksander Mälton nii tantsunumbrites, muusikalistes osades kui ka draamarollides. Noorele näitlejale oli see parim võimalik kasvupinnas.

Kuid näitlejatööl ja avaliku elu tegelaseks olemisel oli ka oma varjupool. Ugala perioodi jäävad Mältoni probleemid alkoholiga. Aleksandri ema ja õde müüsid maha elamise Väikesel tänaval ja hakkasid ühiselt rajama uut kodu. Ilmselt kartes Aleksandri alkoholiprobleeme, otsustasid nad teda mitte sellesse kaasata. See otsus tekitas Aleksandris mõistetamatust ja pahameelt.

Probleemidele vaatamata tuleb Ugala perioodi pidada Aleksander Mältoni elus üheks kõige tähtsamaks. Sel perioodil tutvus ja abiellus ta Hildegardiga.

• 1951 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1952 – Stalini preemia V. I. Lenini rolli eest Vanemuise lavastuses "Unustamatu 1919"
• 1970 – Eesti NSV rahvakunstnik

• Aleksander Mälton Eesti biograafilises andmebaasis ISIK