Abja Mõis

Nüüdisajal asub mõis Viljandi maakonna Mulgi valla territooriumil.

Mõisa varasem ajalugu

Abja mõis on ajalooline koht, millest on teateid juba 1460. aastast, mil kuulus Johannes Finkile. Mõisa kutsuti curiae Abbalis-eks. Siis asus mõis aga teises kohas, praegusele asukohale rajati mõis ilmslet alles Poola ajal 16. sajandi lõpul.

Mõis kuulus 16. sajandil Vietinghoffidele. Poola kuningas Stephan Batory tagastas 8. mail 1582 mõisa Wilhelm von Rosenile, kes oli Heinrich von Vietinghoffi lese Barbara esindaja. Mõisa uueks nimeks sai Abia või Vietingi mõis.

Peale Barbarat pärisid mõisa tema tütred Augusta/Agneta ja Anna Maria. Nad mõlemad rentisid mõisa 9. jaanuaril 1611 Jürgen Helffreichile. 12. oktoobril 1630 anti mõis Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt leitnant Reinhold von Fersenile rendile.

Peale teda päris mõisa tema poeg, Rootsi kindralleitnant, vabahärra ja riigitegelane Hans von Fersen. 17. sajandi lõpus mõis riigistati.

Põhjasõja ajal 1702. aastal sai mõis palju kannatada. 22. novembril 1722 tagastati mõis ukaasiga Hans von Ferseni lapselapsele. Lepingu tingimuseks oli, et ta peab mõisa kindlaks tähtajaks maha müüma, juhul kui ei hakka enne vasalliks.

Fersen ja tema õe abikaasa Wolmar von Scheiding vahetasid Abja mõisa 24. aprillil 1723 kolme mõisa vastu Rootsis. Peale vahetust sai mõisa valdajaks Moritz Posse.

1764. aastal külastas mõisa Katariina II. Järgmisena päris mõisa Mauritzi poeg, Karl Magnus Posse. Peale teda hakkasid Abja mõisa alates 8. detsembrist 1782 haldama tema lapsed: Moritz, Georg, Eberhard Gustav, Gotthard ja Karl Magnus Posse (kellel oli alaealisuse tõttu eestkostja). Karl pantis oma osa 20. mail 1790 70. aastaks ning 50 000 kuldrubla eest Friedrich Adolf von Stackelbergile.

17. augustil 1794 pantis Stackelberg mõisast poole Gotthard von Possele. Sellele oli aga vastu parun Eberhard Gustav von Posse, kes esitas Liivimaa õuekohtule pretensiooni, millele järgnenud protsessi 14. veebruaril 1799 ta ka võitis.

6. märtsil lepiti aga kokku, et Stackelberg võib kogu mõisa endale jätta, aga peab vastutasuks 5000 kuldrubla koos seitsme 16-26 aastase poisiga Eberhard Gustav von Possele andma. 9. augustil 1806 kirjutati mõis Stackelbergi nimele.

Mõis Stackelbergide ajal ning hiljem

Friedrich Adolf von Stackelbergi surma järel leppisid tema pojad Georg ja Friedrich von Stackelberg Antoinette ja Woldemar von Stackelbergiga kokku, et Georg võtab Abja mõisa endale. Lisaks sai ta endale veel Friedrichsheimi mõisa ning pidi kokku maksma 118 867 rubla.

1824. aastal pärandati Abja ja sellest 1811. aastal eraldatud Vanamõisa mõis tema poja Georg Gotthard von Stackelbergi ainuomandisse. 1844. aasta Georg Gotthard von Stackelbergi pärandvara jagamise kokkuleppe järgi läksid Abja ja Vanamõisa parun Reinhold Johann Woldemar von Stackelbergi ainuomandisse. 1856. aastal müüs parun Reinhold von Stackelberg Vanamõisa ja Kamara karjamõisa ning Palu ja Pässaste küla Caroline von Sternile (snd von Patkul).

29. juulil 1823 sai mõisa ait välguga pihta ning läks põlema. Seal oli sees 1500 Riia vakka (üks vakk on 66, 4 liitrit), millest 800 vakka söeks põles ning ülejäänu oli ära kõrbenud ja kasutuskõlbmatu.

Abja mõisas müüdi juba 1843. aastal esimene talu talupoegadele, kui samast vallast pärit vennad Johann ja Henn Kasse (Kase) omandasid 4000 hõberubla eest parun Georg Stackelbergilt päriseks Losu-Epu kolmehobusetalu. Talude ostmise protsessi tegelikuks alguseks Hallistes ning kogu Eestis võib pidada 1853. aastat, mil Reinhold von Stackelberg müüs korraga ära 25 talu ning 1854. aastal veel neli talu. Tollal hakkasid kohalikud ka mõisalt ostetud maadele taluhäärbereid rajama, nii rajati Abja-Tõlla, Eno, Jaasi-Märdi, Kaidiaia, Kalbaküla-Peetri, Longi, Lämba, Läti III, Masa, Suure-Losu, Toomiste jt taluhäärbereid. Halliste ja Tarvastu kihelkonnas on neid olnud ligi 80.

1877. aastal andis parun Reinhold Johann Woldemar von Stackelberg Abja mõisa üle oma abikaasa Henriette ja laste (Reinhold, Karl, Gotthard Walter Ludwig, Marie, Adda ja Ebba) ühisomandisse, 1891. aastal omandas Abja mõisa tema poeg Karl Adam Eduard von Stackelberg (1863–1928). Parunil olid kohalikega head suhted. Paruni naine kudus moonakate naistele ja lastele jõuluks sokke, mütse, kampsuneid jm. Lisaks laskis parun jõulude aegu jagada moonakatele ka saiakesi, kooke jms. Paruni lapsed elasid peahoonest 60 meetrit eemal mõisapreilide majas. Paruni õed õpetasid moonakate lastele lugemist.

Esimese maailmasõja ajal oli mõisa valitseja (majandusülem) J. Treufeld. Mõisas olid olemas kiltrid ja kupjad.

Ihunuhtlust mõisas enam ei kasutatud, v.a varaste puhul, keda karistati tallis, kus oli 1915. aasta paiku 40–50 hobust.

Teise maailmasõja ajal, kui Eesti oli sakslaste kätte langenud, hoiti mõisa hobusetallis sakslaste ardenni tõugu hobuseid. Hobusetallis töötasid ka vene sõjavangid. Mõisa peahoones tegutses saksa sõjaväe laatsaret.

Peahoone

Abja mõisa peahoone on kahekorruseline, osalise soklikorrusega, lameda katusega kivihoone. Aja jooksul on hoonet korduvalt ümber ehitatud. Praeguse kuju omandas ta ilmselt 20. sajandi esimesel kolmandikul. 19. sajandi lõpus ehitatud historitsistlik juurdeehitis hoone põhjatiivas on säilinud oma algsel kujul. Juurdeehitise seinapinnad on erinevalt põhihoonest tugevasti liigendatud pilastrite, karniiside- ja vahekarniisidega, petikakendega.

 

Peahoone fassaadi ilmestav peasissepääsu varjualune oma külgmiste piirete ja katuserõduga on tänaseks hävinenud. Hävinud on ka hoone tagakülje terrass.

1990. aastatel, mil hoone kuulus Eesti Vabariigi Piirivalvele, remonditi historitsistliku juurdeehitise fassaade, kuid praeguseks on tehniliste vigade tõttu hakanud viimistlus lagunema.

Hoone põhjapoolse osa all on kelder, mille vana hooneosa alla jäävad ruumid on võlvlagedega. Keldriruumides on säilinud algupärased "hapukapsatünnid" – kivist tünnid, milles säilitati hapukapsast.

Hoone sisemine ruumijaotus on säilinud lastekodu ajast, mis tegutses hoones 1960.–1990. aastateni. Põhjapoolses juurdeehitises on köök ja sanitaarruumid, põhihoone ruume on kasutatud magamis- ja eluruumidena. Hoone läänepoolsel küljel on säilinud ruumide anfilaadne järjestus koos algsete erinevas tehnilises seisukorras olevate kahe poole tahvelustega.

Ait-tall

Ait-tall omab Abja mõisaansambli hoonestuses olulist kohta nii kultuuriajalooliselt kui ehituslikust aspektist. Hoone on oluline element mõisasüdame hoonestuses ja planeeringus.

 

Ait-talli põhiline väärtus seisneb selles, et hoonet ei ole aastasadade jooksul praktiliselt ümber ehitatud ja pea kogu algne ehituskehand oma mahus, konstruktsioonides ja kujunduses on säilinud. Omapärane kolmekihiline välisseina konstruktsioon on taganud hoone püsimise ka tellistest välisseina osalise varisemise puhul.

Abja mõisa ait on vanim säilinud hoone Abja mõisa ansamblis. Ait-tall on rajatud mõisa põhilise väljaarendamise etapil 1770.–1780. aastatel ning kujundab mõisasüdame visuaalset ja funktsionaalset olemust.

Hoone on põhimahult ja väliskujult säilinud nii, nagu see 18. sajandi lõpul rajati. Möödunud sajandi keskpaigas ehitati kinni kaaristu kolm sambavahet, rajades sinna pesuköögi. Kaks esimest aidaruumi on oma sisus säilinud, kolmas on tühjaks lammutatud. Ruumijaotust pole muudetud. Likvideeritud on trepp põhjaotsas olevas trepikojas.

Mõisapreilide maja

Hoone ehitati 18. sajandi lõpus ja see oli algselt Abja mõisa teenijate majutamiseks. Maja arhitektuur on klassitsistlikus stiilis ning sellel on kaks korrust.

 

Hoone on T-kujuline kahekordne telliskivihoone, millel on puhtad vuugid. Tagaküljel on täiskorrusena maakivist soklikorrus reljeefi tõttu. Hoone on kaetud lameda viilkatusega ning hooviga paralleelsel osal ulatuvad räästad üle. Teises hooneosas asuvad tellistest eenduvad ja profileeritud viilu- ja räästakarniisid, mis on viilu all krepitud. Viiluväljas on suur tellisäärtega ümaraken. Ülejäänud aknad on lihtsad, kuue ruuduga, ja kaetud murtud frontoonidega. Korruste vahel kulgeb kitsas vahekarniis. Soklikorruse avad on kaetud lamedate kaartega ja raamitud tellistega. Aknad ise on väiksed, kaheksa ruuduga.

Hiljem, 19. sajandi keskpaigas, otsustas mõisnik maja ümber ehitada, et see sobiks elupaigaks tema tütardele, kes olid tuntud kui Abja mõisa mõisapreilid. Seetõttu kutsutaksegi maja tänaseni mõisapreilide majaks.

Sel ajal, kui Abja mõisas tegutses Abja lastekodu, oli maja jaotatud korteriteks. Korterites elas Abja mõisa personal (õppealajuhataja, õpetajad, koristajad jt). Tänapäeval kuuluvad majas asuvad korterid kokku kahele eraomanikule.

Abja mõis aednikumaja

Abja mõisaansamblisse kuulub ka aednikumaja, mis on ehitatud 19. sajandil.

Hoone on T-tähe kujulise põhiplaaniga ning küljele on ehitatud pikk klaasitud kasvuhoone. Soklikorrus on tehtud maakividest ning krohvitud ja põhikorrus on ehitatud vuugiga tellismüürina. Kuueruudulised aknad on kaetud murtud frontoonidega. Sokli ning põhikorruse vahele on pandud profileeritud telliskarniis.

Mõisa park

Abja mõisa ümbritseb segastiilile omase ilmega keskmise suurusega park, mis on umbes 3,7 hektarit suur. Pargi keskosa on selgepiiriliselt regulaarne, mida ilmestab avar ovaalikujuline esiväljak peahoone ees. See on kaunistatud väheste, kontrastselt rühmitatud puudegruppidega nagu nulg, pärn ja vaher. Esiväljak on ääristatud kaarja sissesõiduteega, mis on orienteeritud peahoone keskteljele ning mõisnike kalmistult saabuva lehtpuudega ääristatud teega.

 

Peahoone taga paikneb järsult laskuv nõlvak, kust avaneb vaade tiikidele ja paisjärvele. Pargi põhiosa moodustab tihe vabakujuline puistu peahoonest kirdes, kus domineerivateks liikideks on tamm, vaher, pärn, saar, siberi ja euroopa nulg. Pargi reljeef on vahelduv: esiväljak on tasane, kuid selle servadelt on langus kõigis suundades, eriti järsk on see peahoone taga loode suunas.

Mõisa park rajati koos peahoonega 18. sajandi lõpus, kui kogu mõisasüda esinduslikult välja ehitati. Pargi rajaja oli Friedrich Adolf von Stackelberg, kes palkas Saksamaalt aedniku nimega Johann Friedrich Semisch.

Pärast võõrandamist kasutati mõisasüda esialgu koolina ja pärast Teist maailmasõda lastekoduna. 1990. aastal asus mõisa peahoones piirivalvekordon, pärast seda on see olnud eraomanduses.

Mõisasüdant läbiv sügav org võimaldas parki laieneda mööda oru külgi, kus paiknesid tiigid poolsaarte ja saartega, purrete ja paadisildadega. Seal olid ka kaks paviljoni, mida nimetati Jaapani templiks ja Uueks templiks. Ühe oru nõlva sisse kaevati grott. Parki istutati rohkesti lilli ning efekti mõttes toodi suvel kasvuhoonest pottidega välja agaave, loorberipuid ja noori apelsinipuid. 1813. aastal kasvas pargis 81 taime.

Abja mõisa väravapostid

18. sajandi lõpus ehitati mõisasüda esinduslikult välja ja rajati ka mõisapark. Mõisa väravapostid, mis asuvad mõisa kalmistule viiva tee alguses, on tõenäoliselt rajatud 19. sajandi viimasel veerandil, üheaegselt mõisa peahoone uusrenessanslikus võtmes ümberehitamisega. Need väravapostid on krohvitud telliskividest ja kujundatud pealt nelja viiluga.

Abja mõisa kalmistu

Abja mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,9 km kaugusele ida poole.

Abja mõisakompleksi kuulunud objektidest on kultuurimälestisteks tunnistatud Abja mõisa peahoone, Abja mõisa park, Abja mõisa allee, Abja mõisa väravapostid, Abja mõisa ait, Abja mõisa mõisapreilide maja, Abja mõisa aednikumaja-kasvuhoone, Abja mõisa kelder, Abja mõisa sepikoda, Abja mõisa kivisild, Abja mõisa munakivitee.

•  
  Allee

• Abja
• Abja mõisa paljand
• Abja mõisa kalmistu
• Abja Lastekodu