Ülo Õun

aprill">30. aprill 1940 Tartu – 7. märts 1988 Tallinn) oli eesti skulptor.

Ülo Õun lõpetas 1958. aastal Tartu 2. Keskkooli, õppis seejärel Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatikat; aastal 1966 lõpetas ERKI skulptorina.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Ülo Õun Eesti Loodusmuuseumis taksidermistina; alates 1971. aastast oli vabakutseline kunstnik.

Ülo Õunast on tehtud kaks filmi: "Mitme kandiga Õun" (Arvo Iho, 1984) ja "29 minutit Ülo Õunaga" (Arvo Iho, 1984).

• "Kirurg" (1968)
• "Tuumafüüsik" (1969)
• "Mikk Mikiveri portree" (1975)
• "Isa ja poeg" (1977)
• "Kaljo Põllu" (1978)
• "Voldemar Panso" (1978)
• Hermann Adolf Alexander Schmidti mälestussammas Tartus (1982)
• Eduard Vilde portreebüst Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1983)
• Paul Pinna portreebüst Estonia teatris (1984)
• Theodor Altermanni portreebüst Estonia teatris (1985)
• Theodor Altermanni mälestusmärk Harju- ja Raplamaa piiril Visja tammikus (1985)
• August Wilhelm Hupeli monument Paides (1987)
• "Laura"
• "Perekond" (1983–1985, skulptuur, pronks – Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 10199 Tõnismägi 2)

• 1979 – Kristjan Raua preemia (1978. aastal loodud kultuuritegelaste portreeskulptuurid (Tiit Pääsukese, Kaljo Põllu ja Voldemar Panso portree))

Ülo Õuna abikaasa oli nahakunstnik Inara Õun.

• Ahti Seppet. Üllatuslik Õun ja värvitud kips, Postimees ^[kõdulink]
• Ülo Õuna suur mälestusnäitus Kumus Areen, 25. juuni 2009