Émile Durkheim: Prantsusmaa sotsioloog

aprill 1858 Épinal – 13. september 1917 Pariis) oli prantsuse sotsioloog. Tema tööd on kõige enam mõjutanud nüüdisaegset sotsioloogiat ja panid aluse kaasaegsele sotsioloogilisele teooriale. Sotsioloogiast sai uus teadus, mille probleeme ja küsimusi saab lahti mõtestada empiirilisel teel.

Émile Durkheim
Sünniaeg	15. aprill 1858 Épinal
Surmaaeg	15. november 1917 (59-aastaselt) Pariis
Alma mater	École normale supérieure
Amet	sotsioloog
Töökoht	Pariisi Ülikool École pratique des hautes études
[muuda Wikidatas]

1887.aastal sai Durkheimist Bordeaux’ ülikoolis sotsioloogia kateedri juhataja ning oli esimene, kes asus sotsioloogiat õpetama kui iseseisvat ainet. Sotsioloogia ei leidnud kohe poolehoidu. 1898. aastal asutas sotsioloogia aastaraamatu "Année sociologique", mis oli esimene sotsiaalteaduslik ajakiri Prantsusmaal. Aastaraamatus ilmusid ka Durkheimi peamised tööd "Ühiskondlikust tööjaotusest", "Sotsioloogia meetodi reeglid", "Enesetapp", "Usuelu algvormid".

Durkheimi sotsioloogia teooriad väljendasid optimistlikku nägemust inimese eneseteostuse võimalustest õigesti korraldatud ühiskonnas. Durkheimi sotsiologism – sotsioloogia teoreetilised printsiibid ja metodoloogia.

Kaks aspekti:

1. Ontoloogiline: sotsiaalne reaalsus on üleüldises universaalses korras, samas iseseisev
2. Metodoloogiline: sotsioloogia on iseseisev teadus omaenda metodoloogiliste vahenditega ja sõltumatu teistest teadustest.

Durkheim jagab ühiskonnad kaheks:

1. traditsioonilised ühiskonnad – individuaalsed erinevused on väikesed, ühised ideed on intensiivsemad ja arvukamad kui individuaalsed, ühiskonnaliikmed pühenduvad ühisele eesmärgile. See solidaarsus saab kasvada ainult isiksuse vähenemise arvelt. See on mehaaniline solidaarsus.
2. kaasaegsed ühiskonnad – inimesed spetsialiseeruvad, tekib tugev tööjaotus. Kuigi indiviididel on vähe ühist, sõltuvad nad üksteisest siiski rohkem kui mehaanilise solidaarsuse korral. Sõltuvuse tõttu tekib orgaaniline solidaarsus. Ühiseid uskumusi on vähem.

Ühiskonnas on integratsioon ehk side. Mida suurem see side on, seda tugevam on indiviidide sotsiaalne ja psühholoogiline turvatunne (nt leevendab frustratsiooni). Mida tugevam turvatunne, seda väiksem enesetappude arv. Vallalistel rohkem suitsiide, naistel vähem kui meestel, katoliiklastel vähem kui protestantidel, suvel rohkem kui talvel. Kui välised normid liialt nõrgad või liialt tugevad, siis rohkem suitsiide. Samas vaesus kaitseb suitsiidide eest, kuna on oma olemuselt piirav.

Kiire muutus võib kaasa tuua anoomia, näiteks ülenev sotsiaalne mobiilsus. Anoomia on kahjulik nii üksikindiviidile kui ka ühiskonnale tervikuna.

• The Division of Labor in Society, (1893) The Free Press reprint 1997, ISBN 0-684-83638-6
• Rules of Sociological Method, (1895) The Free Press 1982, ISBN 0-02-907940-3
• Suicide, (1897), The Free Press reprint 1997, ISBN 0-684-83632-7
• The Elementary Forms of the Religious Life, (1912)
• Serge Moscovici: Jumalate loomise mehhanism: sotsioloogia ja psühholoogia, (1988/2022)
• Professional Ethics and Civic Morals, (1955)
• Steven Lukes: Emile Durkheim: His Life and Work, a Historical and Critical Study. Stanford University Press, 1985.