Tsink

See artikkel räägib keemilisest elemendist. Muusikainstrumendi kohta vaata artiklit Tsink (muusika).

Tal on neli stabiilset isotoopi massiarvudega 64, 66, 67 ja 68.

Normaaltingimustel on tsingi tihedus 7,14 g/cm³. Tema sulamistemperatuur on 419 °C ja keemistemperatuur on 907 °C.

Tsink on keskmise reageerimisvõimega sinakashall metall, mis tuhmub niiske õhu käes ja põleb õhus ereda sinakasrohelise leegiga, eraldades tsinkoksiidi suitsu.

See reageerib hapete, alkaanide ja muude mittemetallidega. Liitainena reageerib tsink lahjendatud hapetega, vabastades reageerimise käigus vesiniku. Tsingi levinuim oksüdatsiooniaste on +2.

Temperatuuril 100–210 °C on tsink kergesti vormitav. Üle 210 °C kuumutatuna muutub metall rabedaks ja vormimisel pulbristub kergesti. Magnetilisi omadusi tsingil pole.

Tsink on kõige enam kasutavatest metallidest neljandal kohal. Tsingist kasutatakse rohkem rauda, alumiiniumi ja vaske.

Tsinki kasutatakse:

• terase galvaanimiseks, et korrosiooni ära hoida;
• sellistes sulamites nagu messing, nikliga kaetud hõbe, uushõbe ning trükimasinate metallina ja tinutamisel.
• müntide vermimisel, alates 1982. aastast on USA 1-sendiste müntide südamik tsingist;
• survevalandina, eriti autotööstuses;
• anoodina patareides;
• kaitsetoimelise anoodina paatidel ja laevadel, millel kasutatakse katoodilist pihustamist, et vältida korrosiooni;
• tänapäevases oreliehituses tavapäraste plii/tinasulamite asendamiseks, sest tsink on toonilt pliist/tinast peaaegu eristamatu. Tsink on ka praktilisem säästlikkuse seisukohalt ja kergema massiga.

Tsinkkloriidi kasutatakse:

• deodorandina ning isegi puidu säilitusvahendina;
• luminestsentsi värvainena kellaosutitel ja muudel esemetel, mis pimedas helendavad.

Tsink sisaldub enamikus vitamiinides. Arvatakse, et tsingil on antioksüdandi omadused, mis kaitsevad nahka ja lihaseid enneaegse vananemise eest.

Sõna "tsink" päritolu pole teada. Tõenäoliselt kasutas 16. sajandil seda nimetust – sõna Zincum – esimesena Paracelsus, Šveitsis sündinud sakslasest keemik. See sõna tähendab saksa keeles ilmselt hambasarnast, teravaotsalist või sakilist osa. Kuna tsingi metalli kristallid on okkasarnased, siis näib selle päritolu üsna usaldustäratav.

Iidses Indias oli tsingi tootmine väga levinud. Paljud kaevandamiskohad Zawari kaevandustes töötasid isegi 1300–1000 eKr. Tsingisulamid on kasutusel olnud sajandeid.

Messingist esemeid aastatest 1400–1000 eKr on leitud Iisraelis. 87% tsingisisaldusega asju on leitud eelajaloolises Transilvaanias.

Sulatati ja ebapuhast tsinki eraldati esimest korda umbes aastal 1200 Indias. Hiinas ei õpitud seda tehnikat tundma kuni 17. sajandini. Läänes tunti ebapuhta tsingi jäänuseid põletusahjudes juba antiikajast, kuid siis peeti seda väärtusetuks kraamiks.

 

Metallurg Andreas Libavius sai 1597. aastal koguse tsinki selle puhtal kujul, mida tollaseni Läänes ei tuntud. Libavius tuvastas selle kui India tina. Seda imporditi korduvalt Idamaadest Euroopasse 17. sajandil ja 18. sajandi esimesel poolel, kuid sellel ajal oli see väga kallis.

Idamaades võidi metallilist tsinki eraldada mitmel pool üksteisest sõltumatult.

Idamaade kaupmehed tõid Inglismaale tsinki 1700. aastatel. Arvatakse, et nad tõid kaasa ka tsingi sulatamise saladuse, kuid tõendid selle kohta puuduvad.

1742. aastal destilleeris rootslasest keemik Anton von Swab tsingi kalamiinist.

Tsingi puhta metallina avastajaks peetakse tihti sakslast Andreas Marggrafi.

Tsink on esmatähtis element, mis on vajalik elus püsimiseks.

Tsink leidub austrites, enamikus loomsetes valkudes, ubades, pähklites, mandlites, teraviljas, kõrvitsa ja päevalille seemnetes.

Kliinilised uuringud on näidanud, et koos antioksüdantidega võib tsink aeglustada lihaste vanusest tulenevat degeneratsiooni.

Lümfoid(-immuun)süsteem

Tsingi bioloogiliselt aktiivset vorm zinc-thymulin valmistatakse tüümuses, ja seda vajavad tüümuse epiteelirakud ning lümfisüsteemi perifeersed koed.

Tsingil on oluline roll lümfoid-immuunsüsteemi arengus ja immuunsuse tagamisel.

Ehkki tsink on vajalik selleks, et keha oleks terve, võib liiga suur kogus tsinki olla kahjulik.

Metallilist tsinki ei loeta mürgiseks, kuid vabad tsingi ioonid lahuses on väga mürgised.

Tsingikaevandusi on üle maailma; suurimad tootjad on Hiina, Austraalia ja Peruu. 2005. aastal tootis Hiina peaaegu neljandiku maailma tsingitoodangust. Tsingimaagist puhta metalli saamiseks kasutatakse ekstraktiivset metallurgiat.

Kõige enam kasutatav tsingi sulam on messing, kus vasele on lisatud 9–45% tsinki.