Läti Keel: Balti keel

See on Läti Vabariigi ametlik keel.

Läti keel (latviešu valoda)
Kõneldakse	Lätis, Austraalias, Valgevenes, Kanadas, Eestis, Saksamaal, Leedus, Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias ja mujal
Piirkonnad	Euroopa
Kokku kõnelejaid	1,5 miljonit
Keelesugulus	indoeuroopa keeled  balti keeled   idabalti keeled    läti keel
Ametlik staatus
Ametlik keel	Läti  Euroopa Liit
Keelehoole	Läti Riigikeelekeskus
Keelekoodid
ISO 639-1	lv
ISO 639-2	lav
Keele leviala Läti Vabariigis

Läti keelt kõnelevad peamiselt Läti elanikud ning pagulased ja nende järeltulijad Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Euroopa riikides.

Läti keelel on kolm murret. Keskläti murret, millel põhineb läti kirjakeel, kõneldakse Kesk-Lätis. Selle alla kuuluvad ka kura keelest mõjutatud kurši murrakud. Liivi murret, mis kujunes liivi keele mõju all, räägitakse Põhja-Kurzemes ja Loode-Vidzemes. Ülemläti murret kõneldakse Ida-Lätis. Latgale territooriumil räägitavat ülemläti murret nimetatakse latgali murrakuteks või latgali keeleks. See murre on olnud tugeva slaavi mõju all. Latgali keeles anti 1730–1865 ja 1904–1959 välja raamatuid ja ajakirju. Pärast Läti taasiseseisvumist on latgali keel taas kasutamist leidmas (muuhulgas ka internetis).

 

Erinevalt leedu keelest on läti keeles (tõenäoliselt läänemeresoome substraadi mõjul) sõnarõhk alati esimesel silbil.

Järgsilpides on pikad täishäälikud lühenenud, diftongid monoftongiseerunud ja lühikesed täishäälikud (peale u) välja langenud.

Vanad silbisisesed häälikuühendid on muutunud: an>uo, en>ie, in>ī, un>ū. Eesvokaalide ees on toimunud häälikumuutused k>c ja g>dz.

Pikkades silpides (mis sisaldavad pikki täishäälikuid või diftonge või täishäälikute ühendeid kaashäälikutega m, n, ņ, l, ļ või r) on säilinud vanad silbiintonatsioonid: pikk (mãte 'ema'), katkendlik (meîta 'tütar') ja langev (rùoka 'käsi').

Kesksugu ja duaal on kadunud, instrumentaal on ainsuses kokku langenud akusatiiviga, mitmuses daativiga.

On säilinud omadussõnade definiitvorm ja indefiniitvorm.

Tegusõnadel on olevikus, minevikus ja tulevikus liht- ja liitvormid. Kolmandas isikus arvu ei eristata.

Sõnajärg on vaba, domineerib sõnajärg SVO. Täiend on põhisõna ees.

Läti tähestik põhineb ladina tähestikul ning kasutab lisaks diakriitilisi märke (makron pikkade vokaalide tähistamiseks - ā, ē, ī, ū, vanasti ka ō; haak tähtedel š, č ja ž ning sedii tähtede ģ, ķ, ļ ja ņ, vanasti ka ŗ juures palatalisatsiooni tähistamiseks).

Võõrnimed kirjutatakse häälduspäraselt, läti meedias nõuab võõrnimede häälduspärastamist läti keele järgi Läti seadus..

Peale genuiinse sõnavara on laene põhiliselt keskalamsaksa keelest (elle 'põrgu', mūris 'müür', stunda 'tund'), slaavi keeltest, peamiselt vene keelest (bļoda 'kauss', sods 'karistus', grēks 'patt') ja läänemeresoome keeltest (kāzas 'pulmad', puika 'poiss').

Läti keel oli algul vaid ühe idabalti hõimu keel.

Vanim lätikeelne trükis (katoliku katekismus) pärineb 1585. aastast.

Esimesed raamatud kirjutasid põhiliselt sakslased, kes ei vallanud täielikult läti keelt. Ortograafia põhines alamsaksa ortograafial.

Läti kirjakeel arenes välja 19. sajandi teiseks pooleks.

• läti laenud eesti keeles