Suur Vallrahu

See ulatub Torrese väinast (Suure Vallrahu kõige põhjapoolsema saare Bramble Cay ning Paapua Uus-Guinea vahel) põhjas kuni nimeta läbipääsuni Lady Ellioti saare (Suure Vallrahu kõige lõunapoolse saare) ja Fraseri saare vahel lõunas. Lady Ellioti saar paikneb Bramble Cayst linnulennul 1915 km kagus.

Suure Vallrahu pikkus on 2600 km ja pindala umbes 344 400 km². See koosneb 2900 korallrahust ja 900 saarest. Suure Vallrahu maailmapärandialas, mille pindala on 348 000 km², on 2900 korallrahu. Sellest jäävad välja Torrese väina vallrahude 750 korallrahu ja ajuranda. Ta on nähtav kosmosest.

See on maailma suurim korallrahusüsteem või maailma suurim korallrahu ja maailma suurim organismide valmistatud struktuur, mille on ehitanud miljardid pisikesed organismid, keda kutsutakse korallpolüüpideks.

1981. aastal arvati Suur Vallrahu UNESCO maailmapärandi nimistusse ning mõnikord arvatud seitsme looduse maailmaime hulka. Ta on looduslikult väga mitmekesine ja liigirikas.

Suur osa vallrahust on Suure Vallrahu Merepargi kaitse all, mis aitab piirata inimmõjusid, sealhulgas kalapüüki ja turismi. Vallrahu ja seda ümbritsevat ökosüsteemi ohustavad ka äravool, kliimamuutused, mis toovad endaga kaasa massilise korallide pleekimise ja teatud liiki suure ogatähe (Acanthaster planci) populatsiooni tsüklilised vohamised.

Austraalia aborigeenidele ja Torrese väina saarestiku rahvastele on Suur Vallrahu kultuuriliselt ja spirituaalselt tähtis. Nad on olnud Suure Vallrahu olemasolust pikka aega teadlikud ja seda kasutanud.

Suur Vallrahu on populaarne turistide sihtpunkt, eriti Whitsunday saarte ja Cairnsi piirkonnas. Turism on tähtis majandustegevus, mis toob piirkonnale aastas sisse 1 miljard dollarit.

Suure Vallrahu avastas 11. juunil 1770 Briti meresõitja James Cook, kui tema laev HMS Endeavour esimesel Lõunamere-retkel (1768–1771) seal karile jooksis.

 

Austraalia on Uusaegkonnas hakanud mandrite triivi tõttu liikuma põhja poole kiirusega 7 cm aastas. Ida-Austraalias leidis aset tektooniline kerge, mille tagajärjel Queenslandis nihkus veelahe 400 km sisemaa poole. Samuti oli Queenslandis sellal vulkaanipurskeid, mis põhjustasid basaltseid laavavoole, millest tekkisid kilpvulkaanid. Selle tagajärjel tekkis ka vulkaanilisi saari. Pärast Korallimere nõo moodustumist hakkasid seal kasvama korallrahud, kuid kuni ajani umbes 25 miljonit aastat tagasi oli Queensland veel parasvöötme vetes, troopikast lõuna pool, mis oli korallide kasvamiseks liiga külm. Suure Vallrahu arengulugu on keerukas; pärast Queenslandi triivimist troopilistesse vetesse 24 miljonit aastat tagasi mõjutas seda suuresti riffide kasvamine ja kahanemine merevee taseme muutuse tõttu. Sealsed korallid ei kasva ülalpool merepinda ning sügavamal kui 150 meetrit, kuna nad vajavad kasvamiseks päikesevalgust. Korallrahu läbimõõt võib aastas kasvada 1–3 cm võrra ning kõrgus 1–25 cm võrra. Veelahkmeaheliku kiire erosioon transportis jõedeltadesse setteid, põhjustades meresetete ladestumist ja vee hägusust, ning tekitas korallide kasvuks sobimatu setterežiimi. 10 miljoni aasta eest langes merevee tase märgatavalt, mis aitas kaasa edasisele settimisele. Arvatavasti kogunes korallrahu alusmaterjal setetest, kuni selle äär oli nii kaugel, et hõljuvad setted ei takistanud enam korallide kasvu. Umbes 400 000 aastat tagasi oli iseäranis sooja jäävaheaja tõttu merevee tase kõrgemal ja vee temperatuur muutus 4 °C võrra.

Praeguse Suure Vallrahu alusmaterjaliks sai Suure Veelahkmeaheliku erosiooni käigus moodustunud rannikutasandik mõnede suuremate küngastega (mõned neist vanade korallrahude või vulkaanide jäänused). Uurimisasutus Reef Research Centre on leidnud setetest poole miljoni aasta vanuseid koralliskelette. Kuigi korallid on Suurel Vallrahul kasvanud juba 25 miljonit aastat, ei moodustanud nad varem suuri struktuurseid korallrahusid nagu tänapäeval^[viide?]. Kõige varajasem tõend tänapäevasest korallrahude struktuurist pärineb Suure Vallrahu Merepargi administratsiooni (Great Barrier Reef Marine Park Authority) hinnangul 600 000 aasta tagusest ajast ning praegu elavate korallidega järjepidev korallrahu struktuur hakkas vanal platvormil kasvama umbes 20 000 aastat tagasi. Ka Austraalia Mereteaduse Instituut peab praeguse korallrahu kasvamise algusajaks viimase jäätumise maksimumi. Tollal oli merevee tase praegusest 120 m võrra madalam ning paljud kohad, millel praegu korallrahud kasvavad, olid maismaa osad^[viide?].

Merevee tase, mis 20 000 aastat tagasi tõusma hakkas, stabiliseerus 6000 aastat tagasi. Veetaseme tõustes said korallid rannikutasandiku küngastel kõrgemale kasvada. 13 000 aastat tagasi oli merevee tase ainult 60 m madalam kui tänapäeval ja korallid hakkasid kasvama ümber rannikutasandiku küngaste, millest olid selleks ajaks saanud mandrilava saared. Meretaseme jätkuva tõusu käigus jäi enamik saartest vee alla, mis võimaldas korallidel kasvada küngaste peale, nii et moodustusid praegused korallrahud ja rannikusaared. Merevee tase ei ole seal viimase 6000 aasta jooksul märgatavalt tõusnud. Praeguste elus korallrahude vanuseks arvatakse olevat 6000–8000 aastat.

Lääne-Austraalia põhjaosas Kimberleys leiduvad Suure Vallrahuga sarnase iidse vallrahu jäänused.

Suure Vallrahu põhjaosas on moodustunud pikki, kitsaid ja looklevaid lintriffe (ribbon reef) ja deltariffe (deltaic reef), mida ülejäänud korallrahusüsteemis ei leidu. Kogu süsteemis ei ole ühtegi atolli ja mandriga ühenduses olevad korallrahud on haruldased.

Seevastu on laialt levinud äärisrifid, mis on kõige tavalisemad Suure Vallrahu lõunaosas kõrgete saarte, näiteks Whitsunday saarte ääres. Laguuniriffe (lagoonal reef) leidub Suure Vallrahu lõunaosas ning kaugemas põhjaosas Printsess Charlotte'i lahes. Suure Vallrahu keskosas on kõige levinumad poolkuurifid (crescentic reef), mis esinevad näiteks Lizard Islandi ümber. Poolkuuriffe leidub ka Suure Vallrahu Merepargi põhjaserval ja Swain Reefsil (20.–22. lõunalaiusel). Planaarriffe (planar reef) leidub Suure Vallrahu põhja- ja lõunaosas, Cape Yorki poolsaare lähedal, Printsess Charlotte'i lahes ja Cairnsi lähedal.

 

Suur Vallrahu on üks liigirikkamaid piirkondi maailmas, seal elab mitmeid ohustatud ja endeemilisi liike: seal elab üle 30 liigi vaalu, delfiine ja pringellasi, üle 350 koralliliigi, 1500 liiki kalu, 4000 liiki limuseid, 5 liiki kilpkonni ja seal pesitseb 252 linnuliiki. Suurel Vallrahul elab ka dugonge.

 

Vallrahu lähedal rannikul mangroovides ja soisel pinnal elavad soolavee krokodillid.

Põhilised lindude pesitsuspaigad saartel asuvad Suure Vallrahu põhja- ja lõunaosades, neil pesitseb 1,4–1,7 miljon lindu. Suure Vallrahu saartel on tuvastatud 2195 taimeliiki, milles kolm on endeemilised. Põhjapoolsematel saartel on 300–350 taimeliiki, mis kipuvad olema puisemad, samas kui lõunapoolsetel saartel on 200 rohtjat taime. Kõige mitmekesisem on Whitsunday regioon, kust on leitud 1141 liiki. Taimi paljundavad linnud.

Suure Vallrahu soojades kuni 50 m^[viide?] sügavustes vetes elutseb 17 liiki meremadusid, keda leiab peamiselt vallrahu lõunaosast.

 

Korallrahul elutseb 400 koralliliiki. Enamik neist paljuneb gameetide abil, paljunedes korraga massiliselt kui meretemperatuur kevadel ja suvel tõuseb. Suure Vallrahu sisemised rifid paljunevad nädala jooksul peale täiskuud oktoobris, välised rifid paljunevad novembris ja detsembris. Riffidel elutseb viissada vetikaliiki, kaasaarvatud ka kolmteist liiki Halimeda'sid, mis tekitavad kuni 100 m laiusi lubjarikkaid valle, nende pinnale tekib miniökosüsteem, mida saaks võrrelda vihmametsaga.

Suure Vallrahu maailmapärandi ala on jagatud 70 bioregiooniks, millest 30 on riffide bioregioonid.

  Pikemalt artiklis Suure Vallrahu keskkonnaohud

Kliimamuutused, saastatus, suur ogatäht ja liiga suur kalapüük on Suure Vallrahu põhilised vaenlased. Lisaks ohustavad vallrahu laevaõnnetused, õlireostused, troopilised tsüklonid ja korallide haigused (sealhulgas koralli pleekimine). Ainurakse Halofolliculina corallasia põhjustatud haigus skeletal eroding band esineb 31 koralliliigil.

Kliimamuutused

Suure Vallrahu Merepargi töötajad peavad suurimaks ohuks vallrahule kliimamuutusi, mis põhjustab ookeanivee soojenemist, mis omakorda põhjustab korallide pleekimist. Massiline korallide pleekimine toimus suvedel aastatel 1998, 2002 ja 2006. Kardetakse, et korallide pleekimise juhtumeid hakkab toimuma igal aastal. Kliimamuutused mõjutavad korallide elu mitmeti – mõned kalad liiguvad mujale, kus on neile sobivam veetemperatuur. Kliimamuutused mõjutavad ka merekilpkonnade elukeskkonda.

Saaste

Järgmine mõjukas oht Suurele Vallrahule on saastumine ja veekvaliteedi langemine. Kirde-Austraalia jõed saastavad vallrahu troopiliste üleujutuste ajal. Üle 90% sellest saastest pärineb farmidest. Äravool farmidest on põhjustatud taimkatte vähenemisest, liigsest väetiste ja pestitsiidide kasutamisest.

Äravoolu probleem on teravnenud rannikuäärsete märgalade kadumise tõttu, mis toimisid loodusliku filtrina ning aitasid saasteaineid välja sõeluda.

Suur ogatäht

 

Suure ogatähe saagiks on korallpolüübid. Ogatähtede arvukuse järsk suurenemine võib korallriffe laastata. 2000. aastal suri 66% elusatest korallidest uuringuks valitud riffidel Ogatähtede arvukuse suurenemine tundub toimuvat loomulike tsüklitena, kehvemaks muudab olukorra halb veekvaliteet ja liigne ogatähtede looduslike vaenlaste, kalade, välja püüdmine.

Kalastamine

Jätkusuutmatu kohalikule merekeskkonnale oluliste liikide ülepüük (nt molluskid) võib katkestada toiduahela, mis on korallrahude elukeskkonnale väga oluline. Kalapüük mõjutab vallrahu ka paatidest lekkiva saaste tõttu. Kogemata soovimatute liikide püüdmine (nt delfiinid ja kilpkonnad) ja elukeskkonna hävitamine traalimise, ankurdamise ja võrkudega on samuti korallidele ohtlik. Alates 2004. aasta keskelt on umbes kolmandik Suure Vallrahu Merepargist kaitse all, keelatud on kalastamine ilma kirjaliku loata.

Laevandus

 

Laevaõnnetused on üha sagenev probleem, kuna Suurt Vallrahu läbivad mitmed laevateed. Kuigi tee läbi Suure Vallrahu ei ole kerge, peavad rifi lootsid seda ohutumaks kui peaks tekkima mehaaniline tõrge, sest siis saab laev parandamise ajal ohutult paigal seista. Suure Vallrahu piirkonnas on üle 1600 teada oleva laevavraki. 3. aprillil 2010 sattus madalikule sütt vedav puistlastilaev Shen Neng 1, laevast lekkis üle nelja tonni õli ning riff sai ulatuslikke kahjustusi.

 

Suur Vallrahu on Austraalia aborigeenide ja Torrese väina saarte elanike poolt tuntud ja kasutatud. Austraalia põliselanikud on sellel alal elanud vähemalt 40 000 aastat, Torrese väina saarte elanikud umbes 10 000 aastat. Vallrahu kuulub nende umbes 70 klanni kultuuriruumi.

1768. aastal avastas Louis de Bougainville vallrahu uurimisreisi käigus, kuid ei avaldanud soovi seda prantslaste valitsemise alla kuulutada. 11. juunil 1770 sattus Suurel Vallrahul madalikule maadeavastajast kapteni James Cooki laev Endeavour. Laev sai tugevasti kannatada. Laeva kergendamise ja tõusu abil laev päästeti. Üks kuulsamatest laevavrakkidest on Pandora, mis uppus 29. augustil 1791, tappes 35 inimest. Queenslandi muuseum on korraldanud arheoloogilisi uurimisi vrakil alates 1983. aastast. Kuna rifil atolle ei ole, siis 19. sajandil seda eriti ei uuritud. Sel ajal koguti mõnedelt rifi saartelt guaanot ning ehitati orienteerumiseks tuletorne, vanim neist ehitati 1844. aastal Raine'i saarele. 1922. aastast hakkas Suure Vallrahu Komitee tegema rifil uurimistöid.

Turism

Tohutu suure bioloogilise mitmekesisuse, soojade selgete vete ning hea ligipääsu tõttu spetsiaalsete turismipaatide pardal on vallrahu väga populaarne turismisihtkoht, eriti sukeldujate hulgas. Turism Suurel Vallrahul on hea ligipääsetavuse tõttu koondunud Whitsundaysi ja Cairnsi piirkonda. Mitmed Queenslandi rannikulinnad pakuvad päevaseid paadiretki. Mitmetest saartest on saanud puhkekeskused, kaasaarvatud prestiižne Lady Ellioti saar.

Kõige rohkem on vallrahul siseturismi ning külastatavaim aeg on Austraalia talv. Igal aastal külastab riffe umbes kaks miljonit inimest. Populaarsemad tegevused korallriffidel on snorgeldamine ja sukeldumine.